Kaks elu: Kui kahest saab üks

13. Talv

Ma ei jõudnud märgatagi, kui talv juba alata jõudis. Käes oli detsembri algus ja kõik tegid juba plaane jõuluvaheaja veetmiseks. Maagias oli see rohkem tuntud kui lihtsalt talvevaheaeg, sest jõule maagias otseselt ei eksisteerinud, olid hoopis talvepühad, mis erinesid jõuludest ainult nime pooles ja jõuluvana polnud samuti, kuid kogu salmide lugemine ja laulmine säilis.

Issi helistas mulle ning pakkus välja kogu perega Glaciesile suusapuhkusele minemise ning muidugi olin ma nõus. Grete pidi perega ka suusareisile minema, aga Austriasse. Teiste oma sõprade kohta ma eriti midagi ei teadnud.

„Tee kähku, Anna, või me jääme järjekordselt tundi hiljakas!" hüüdis Grete valjult. Kiirelt jooksin tema juurde ja sealt edasi jooksime juba koos keelte teaduse tundi. Nüüd olid need tunnid juba põnevamaks läinud, sest me õppisime, kuidas loitsudega ära õppida keeli või neist aru saada ilma neid teadmata. Ma nii kahetsesin, et ei teadnud kõiki neid „lihtsama õppimise" loitse juba oma vanas koolis, elu oleks nii palju kergem olnud.

Muidugi ei meeldinud kellelegi sinna tundi hiljaks jääda, kuna uksel oli loits peale ja hiljaks jääjad said endale ajatuse loitsu peale, millega tundus terve tund tõelise igavikuna ning kui sa kella vaatasid käis isegi sekundi seier sama kiiresti kui tunni oma.

Nii napilt nagu me jõudsime pole muidugi keegi veel jõudnud. Uks käis pauguga kinni just siis, kui kella viimane noot lõppes. Õnnelikult seisime oma pinkide juurde ja alustasime tundi korralikult koos kõigi teistega.

Seekordne tund oli tõeliselt kuulamist väärt, sest õppisime kalade ning loomade keelt, milles enamik esimeses tunnis läbi kukkusid, kaasaarvatud mina, sest ma ei saanud absoluutselt aru, mida need küülikud ja kuldkalad rääkisid. Muidugi kõigil neil, kes tulid Faunalt, oli see keel selge kui vesi, aga neid lapsi oli ainult kaks meie klassis. Koduseks tööks jäi meile täielik katastroof. See tähendas, et kõigile anti üks meloodiamardikas kaasa, nendega pidi vestlema ning kogu jutu ülesse kirjutama. Meloodiamardikad pidid õpetaja meelest kõige jutukamad ja sõbralikumad putukad olema, mis minu arust ei vastanud sugugi tõele. Minu ja paljude teiste laste mardikad lendasid peaaegu kohe meie käest minema, ainult põrisesid, ei rääkinud üldse midagi ning meil võttis terve vahetund, et neid nende spetsiaalsetesse karpidesse tagasi panna.

Ülejäänud paar tundi, ei olnud õnneks sugugi nii hullud, kui välja arvata see, et kurjade nõiduste tunnis valiti mind selleks, kes peab suudlema nõiutud konnprintsi. Tegelikult oli see poiss minu klassivend, kes ei olnud sugugi prints ja ausalt öeldes oli ta konnana kenam kui poisina. Õnneks pidin seda vaid korra tegema ja ülejäänud tunni rääkis õpetaja meile võimalikest ohtudest, mis konna suudlemisega võivad kaasneda ja miks me seda loitsu ise kasutada ei või.

Lõpuks said meil tunnid läbi ning me võisime teha, mida tahame, pluss kodutööd, mida me teha ei tahtnud.

Kohe oma tuppa jõudes hakkasin uurima seda meloodiamardikat, kellega pidin juttu ajama, aga kõik, mis ma kuulsin oli: „Pin-pin-spin-sim-sam-suuum." See kodutöö osutus lootusetuks ja ometi olin peaaegu kõige targem laps klassis või pigem lihtsalt kõige võimekam. Et mitte rumal välja näha otsustasin sellega natuke sohki teha. Tükkaega mõtlesin, millest putukad räägivad ja millest nad minuga räägiksid. Seejärel kirjutasin oma imeliku dialoogi vihikusse, mille peale minu kirju, nootidega sarnanevate laiguliste tiibadega mardikas, väga kurjaks läks. Näitasin talle üleolevalt keelt ja hakkasin muude asjadega tegelema.

„Anabell, kuidas sul selle putukaga läheb?" küsis Grete rõõmutult.

„Hästi! Mul on see juba tehtud."

„Kuidas? Sa pidid ju terve päeva jooksul temaga vestlema?"

„Jah, aga ma ei saanud tema pinisemisest midagi aru, nii et ma kirjutasin suvalt tema jutu endale vihikusse."