Kaks elu: Kui kahest saab üks

5. Ball

Me mõlemad tormasime oma tubadesse ja arvatavasti tegid seda ka teised tüdrukud, sest uksed paukusid päris kõvasti.

Sain nüüd võimaluse oma tuba lähemalt uurida ja mulje, mis mulle sellest jäi, oli väga äge. Tuba oli suurem ja avaram, kui see, mis mul Maal oli olnud. Kõige keskel oli suur ümmargune voodi, mille ühel küljel oli ümar öökapp, akna ääres seisis laud õppimiseks, ühe seina ääres asetses suur riidekapp. Mul oli ka rõdu ja isilik vannituba. Põrand oli valge ning seintel ja laes olid helesinised pilved, mis liikusid. Tundus nagu hõljuksin taevas. Maas lebas helesinine, pehme vaip.

Oma tuba imetlema jäädes ehmatas mind korteri ukse avamine. Pistsin pea oma ukse vahelt välja ja nägin, et ka teised tüdrukud olid vaatama tulnud - ka täielikult ära eksinud tüdrukud olid lõpuks kohale jõudnud. Nendel tüdrukutel suuri kohvreid ei olnud, aga nad ütlesid lihtsalt: "Tere!" otsisid oma toa ülesse ja kadusid siis sinna.

Ka mina läksin oma tuppa ja hakkasin kohvrites sobrama. Need, mis ilmselgelt ei kõlvanud, võlusin kohe kappi. Lõpuks ei suutnud ma otsustada kahe kleidi vahel - üks oli helsinine läbipaistvate küünarnukkideni varrukatega ja maani, teine oli lilla, ühe varrukaga, alt üsnagi puhvis ja põlvedeni. Kuna see otsustamine tundus vägagi raske siis läksin Grete käest nõu küsima. Ta ei hakanud eriti mõtlemagi ja valis kohe lilla kleidi ja selle võlusin endale koheselt selga. Teise kleidi panin kappi. Võlusin endale ka kleidiga kokku sobiva soengu ja tegin kerge meigi. Võttis küll natuke aega, aga tulemus oli see eest ilus.

Grete valis endale maani, ilma varrukateta, oranži kleidi. See kleit aga helkis nii kõvasti, et oleks võinud mõne inimese, kes ei ole eriti rohke valgusega harjunud, pimedaks teha. Gretet see eriti ei huvitanud. Ta tegi endale ka soengu ja meigi ning me läksime elutuppa. Seal oli näha, et meil kulus selleks kõigeks peaaegu pool tundi.

Teised tüdrukud vist veel riietusid, sest kedagi peale meie elutoas polnud. Järsku koputas keegi uksele ja Grete jooksis seda avama. Üks kena poiss seisis seal. Me ei jõudnud isegi lootma hakata, kui ta juba küsis Kristellat, minu planeedi kõige rikkama mehe tütart.

Kristella jooksis oma toast välja otse poisile kaela ja nad läksid koos rõõmsalt minema.

„Kui nii edasi läheb oleme meie ainukesed ilma kaaslaseta," ütlesin mina ning ega ma palju ei eksinudki, sest varsti koputati uuesti ja see kord küsiti Ophiliat.

Peale seda läksime välja endale tantsupartnerit otsima.

„Kuule, miks sa oma sugulast ei kutsu?" pakkus Grete.

„Sest ta on mu sugulane ja ma ei saa temaga tantsida see oleks liiga imelik, kuna ta on kõvasti pikem kui mina, kõvasti vanem kui mina ja tal on arvatavasti juba keegi kellega minna."

„Olgu peale siis," solvus Grete.

Me käisime kogu koolile ringi peale ja jõudsime umbes poole tunni pärast tagasi oma korteri juurde. Vaatasin kella, mis oli nüüd täpselt seitse.

„Me peame minema hakkama, kell on seitse," ütlesin Gretele. Kõik teised tüdrukud olid juba korterist jalga lasknud ja nüüd läksime siis ka meie.

Kõik paistsid juba ballil olevat ja enamik neist tantsis, kui me kohale jõudsime. Meie toakaaslastel näis lõbus olevat, neil oli kõigil tantsupartner olemas.

„Tere!" ütles keegi ja ma võpatasin, sest ütleja oli mulle selja tagant juurde hiilinud.

„Tere!" ütlesin vastu ja nägin, et need samad kaks poissi, keda ma jaamas ja hiljem hõljukis olin näinud, seisid mu ees.

„Mmm, kas sa minuga tantsima tahaksid tulla?" küsis üks poistest kõhklevalt.

„Ikka!" vastasin viisakalt, sest mul tõenäoliselt poleks uut võimalust kellegagi tantsida olnud ja kuigi jutuajamise mõttes võis ta mittesobilik olla, siis tantsupartneriks sobis ta päris hästi.