Kaks elu: Kui kahest saab üks

2. Kohtumine kell 2

Järgmisel päeval ärkasin vara, umbes kell üheksa, mis oli minu jaoks vägagi vara, eriti suvel, ning hakkasin riidesse panema ja tegin seda inimlikul moel, sest mul polnud tegelikult kiiret kuskile.

Siis läksin hommikust sööma, ka seda tegin väga aeglaselt, et võimalikult palju aega viita, kuna olin päris närvis selle kohtumise pärast. Isegi kui teadsin, mida öelda või vähemalt arvasin, et teadsin.

Lõpuks olin aega kulutanud lisaks riietumisele ja söömisele veel hammaste pesemisele, telefoni, rahakotti ja võtmete otsimisele, mida oleksin ka lihtsalt enda kätte võinud võluda, voodi tegemisele ja igava raamatu lugemisele, aga mul oli ikka veel vähemalt pool tundi ja ma otsustasin varem kohale minna, et endale midagi süüa ja juua osta. Minu suureks üllatuseks oli ka Grete otsustanud varem tulla ja me saime kohviku ukse ees kokku.

Mõlemad jäime üksteist üllatunult vahtima, kuid kallistasime siis teineteist, rääkisime mõne lause sarnaselt mõtlemisest ja läksime uksest sisse. Otsisime rahuliku ja inimtühja koha ning istusime maha.

Tükk aega ei öelnud keegi midagi, kuid küsisin siis:

„Sa tahtsid mulle midagi öelda?"

Grete vaatas mulle närviliselt otsa, nagu ta ei teaks, kust alustada. Kuid mõne hetke mõtlemise järel ütles ta: „Ma ei teagi kust alustada, sest kui ma seda sulle ütlen, siis hakkad sa mind kindlasti takistama."

„Ütle ikka," ütlesin ma. „ Ma arvan,et minu lugu võib päris sarnane olla sinu omaga."

„Ma kahtlen selles. Minu lugu on ikka väga teistsugune igast jutust, mis ma sulle rääkinud olen, aga et see sulle arusaadavaks teha siis..." Ta pidas väikese

pausi, et mõelda kuidas ennast väljendada ja ütles siis: „Ma kolin ära, kaugele ära nagu riigist välja ära ja lähen uude kooli ja arvatavasti ei näe ma sind enam kunagi ja ma ei saa sinuga enam kunagi suhelda," ütles ta kiiresti vahepeal hingamata, ise pisaraid tagasi hoides.

Ma oli sellest nii üllatunud, et jäin suu ammuli teda vahtima. Grete, kes oli väga üllatunud minu pilgust küsis minult: „Ja mis siis sinu uudis on?"

Kogusin end hetke ja ütlesin siis: „Sa ei kujuta ette, aga ma kavatsesin öelda täpselt seda sama." Nüüd oli Grete see, kes ammuli sui vahtima jäi.

„Sa ju ütlesid, et ei koli ju kunagi kusagile kaugele ja sa ei tahtnud minna ka teise kooli, mäletad?" ütles ta siis.

„Jah, aga plaanid muutusid."

„Kuhu sa siis lähed?" küsisin ma teemat muutes.

„Ma lähen Aafrikasse, ma ei tea veel täpselt kuhu, vanemad on väga salatsevad selle suhtes. Aga sina?"

„Ma lähen ka riigist välja - kaugele välja." Suutsin valetada (no mitte päris, aga siiski). Millegipärast tundus mul nüüd väga raske tõtt välja öelda. Mul oli hea meel, et Grete ei küsinud, kuhu.

„Tundub, et me ei näe üksteist päris tükkaega?" Kuigi suhelda saab küll, sest mingil huvitaval põhjusel telefon ja internet töötavad Maagias väga hästi ka Maa lainel, aga samas Aafrikas ei pruugi wifi väga heal tasemel olla.

„Jah, aga võib-olla satume samasse kohta?" pakkusin ma, isegi teadmata miks, sest ilmselgelt kui mina lähen Maagiasse ja tema Aafrikasse, siis ei satu me samasse kohta.

„Ei, see pole võimalik," ütles Grete suure kurvastusega.

„Sul on õigus." Sain nüüd ise ka aru, et olin öelnud midagi tobedat.

Siis vaikisime ja meie juurde tuli ettekandja ja küsis, mida me sooviksime. Esitasime oma tellimused, kuid istusime siiski vaikselt edasi. Vaikus aina kestis ja kestis. Kuni selle rikkus ettekandja meie tellimustega. Tükk aega vahtis ta meid, aga me lihtsalt sõime oma toitu ja ei pannud midagi ümbruses tähele. Vahetevahel lihtsalt piilusime üksteisele otsa ja soovisime, et keegi midagi ütleks. Ettekandja aga seisis ja seisis seal. Lõpuks kogus ta julgust ja küsis siis: „Kas teiega on ikka kõik korras?"