Kaks elu: Kui kahest saab üks

17. Üllatus

Terve mu pere tervitas mind koolist koju tulemise puhul. Elizzia veel eriti: ta hüppas mulle kaela ja kallistas mind kuni issi oli sunnitud ta minu küljest ära tõmbama. Hommikusöök oli tore ja möödus vägagi rõõmsalt.

Oma tuppa jõudes nägin, et mul oli vastamata kõne. Kiiresti helistasin talle tagasi ja rääkisin veel viimased asjad selgeks. Ma olin muidugi ülirõõmus, et ta mulle helistas ja oli lõpuks nõus sellega, mida talle soovitasin.

Talvepühadeni oli jäänud kaks päeva ning ma ei jõudnud ära oodata, millal kõigile juba kingitused saan ära anda. Pealegi pidime kohe järgmine päev, peale pühi, Glaciesile suusatama minema.

*

Kaks päeva möödusid ülikiirelt. Olin juba hommikul saatnud ära kõikide oma Maa sõprade, pluss Grete, pühadekingitused. Lootsin väga, et need neile meeldivad. Kuna mina ja Grete olime mõlemad väitnud, et läksime Ameerikasse uude kooli, siis pidid olema ka kingitused ameerikapärased, millega loomulikult probleemi ei tulnud.

Emale ja isale meeldisid ka nende kingitused, ainult Elizzia oli veidi solvunud, kuna tema kingitus mulle oli suurem, kui see kingitus, mis ma talle kinkisin, aga ta sai sellest õige pea üle, sest ta oli endale alati tahtnud ise kirjutavat pastakat.

Mul olid kingitused ka Charlile, kes oli oma kingitusega ülimalt rahul, ja Maikole, keda ei olnud. Maikol nagu minulgi oli vaheaeg ja ma ei tahtnud teda koju segama minna, sest tal oli minust kindlasti küllalt saanud juba koolis olles.

Meil toimus õhtupoole hiiglaslik pidu, kuhu olid kutsutud kõik meie sugulased. Enamikku ma ei tundnudki, aga peo lõpuks oli mulle terve perekonnapuu isegi päris selge, sest kõik tahtsid just minuga rääkida. Enamiku ajast ma jutust eriti välja ei teinud, aga tuli ette ka hetki, mil ma usinalt kuulasin ja ka enda arvamust lisasin. Kõige hullem osa oli loomulikult tantsimine. Mitte et mulle ei meeldiks tantsida, kuigi peotantsud pole just minu teema, lihtsalt kui keegi ei tahtnud minuga rääkida, tahtsid nad tantsida ja see võttis mu täiesti läbi. Pealegi oli kõigil meessoost külalistel oma tantsustiil, millega ma pidin kuidagi kohaneda oskama.

Õhtul läksin jälle väga hilja magama. Mul vedas, et olin kõik asjad reisiks juba ära pakkinud. Seekord ei unustanud ma ka äratuskella sisse panna, sest oodata oli kas väga head või täielikku läbikukkumise päeva.

Ärkasin kell üheksa. Mul oli tunne, et ma polnud öösel maganudki, aga vähemalt aitas väsimust eemale peletada suur ärevustunne, mis oli mul juba eelmisest õhtust saadik.

„Tere hommikust, unimüts!" hüüdis Maiko ukse juurest. Ma kukkusin üllatusest mürtsuga voodist välja.

„Mida sa siin teed?" küsisin ma, kui olin voodi tagant välja tulnud.

„Ma töötan siin," vastas ta, nagu ei oleks ma seda juba teadnud.

„Ma tean, aga sul on vaheaeg. Mida sa siin teed?"

„See on pikk jutt."

„Mul on aega küll, lihtsalt anna mulle üks minut." Käisin kiiresti vannitoas, kammisin juuksed ja võlusin endale selga teised riided. Siis olin nagu välk tema juures ja andsin talle kingituse.

„Mis see on?" küsis ta hämmeldunult.

„Sinu hilinenud talvepühade kingitus," vastasin särades. Kinkisin talle Maagiast ostetud Ipodi sarnase muusikapleieri, kuna ma olin täiesti kindel, et tal seda veel polnud.

„Milleks see?" Ta paistis väga üllatunud olevat ja ma isegi nägin tema näol vilksatavat tõelist naeratust.

„Kui sul minust kõrini saab, võid sa laule kuulata, et minust mitte välja teha." Mul oli juba ammu mõeldud vastus sellele küsimusele.