Kaks elu: Kui kahest saab üks

1. Kõik algab

"Teie kõrgeausus, teie kõrgeausus!" kostus vaikne, kuid üpriski närviline sosin. „Printsess Anabell, aeg on tõusta!" hääl muutus juba närvilisemaks.

Keegi lükkas kardinad akende eest ja valgus hakkas paistma mu silmadesse, avasin need aeglaselt.

"Charlie, mis sul viga on?" küsisin uniselt ise veel silmi hõõrudes. „Kell on ju alles..." vaatasin kella enda kõrval. "Mida! Miks sa mulle ei öelnud?! Kell on juba üksteist ja täna on veel...aa...!" karjusin voodist välja ronides.

Hakkasin juba toast välja jooksma, kuid peatusin, kui Charlie mulle ütles: "Printsess ega te ju pidžaamaga ei lähe?"

"Ah-jaa," suutsin talle vastuseks öelda.

Tegin kerge käeliigutuse ja juba oligi mul kena helesinine kleit seljas, võib-olla natuke pidulikum kui vaja oli, aga juba olingi läinud, enne kui Charlie mulle midagigi öelda jõudis.

Mõne hetke pärast jõudsin hiiglasliku tumepunase ukse ette ja astusin ettevaatlikult sisse. Vabalt võis arvata, et see on kuninglik elutuba või midagi sellist, aga tegelikult oli see lihtsalt mu isa kabinet. Seal oli hunnikute viisi raamatuid ja erinevaid dokumente, ühes kabineti nurgas oli suur diivan ja vastasseinas töölaud koos ilusa tumepunase tugitooli moodi tooliga. Seinad olid tumepunased valgete roosidega, mööbel sobis sellega ideaalselt kokku. Põrand oli samuti tumepunane ja lagi valge.

Olin seal kabinetis varem ainult korra käinud, sest mu isal on alati palju tööd ja kedagi ei lubata sisse, välja arvatud siis kui isa leiab aega, et nad sisse lasta, aga seda ei juhtu peaaegu kunagi, vähemalt mitte minuga.

Ma saan tegelikult oma isaga muudel aegadel ka rääkida ja koos olla, aga siis on alati meie mõlema ihukaitsjad juures, kes kõike pealt kuulavad, sest nad ei saa ju lihtsalt kõrvu kinni panna ja mõttes ümiseda.

Selles kabinetis käisin viimati siis, kui esimest korda lossi tulin, nüüd pidin kooli vahetama, mis tähendas, et võisin oma isa ka tööajal külastada.

„Sa oled kuidagi üllatunud?" kostus hääl minu seljatagant.

„Aa-jah, no ma pole siin ju juba üle nelja kuu käinud" ütlesin, ise suurt ehmatuse kiljatust tagasi hoides. Isa suudab mind liigagi tihti ehmatada, ilma seda teadmatagi.

„Sa ikka tead, et sa jäid hiljaks?" küsis isa uuesti.

„Jaa, ma tean, issi!" ütlesin naljatades.

„See ei ole iga päev kui ma sinu jaoks üle tunni aja aega leian keset päeva, eriti praegusel ajal ja sina oled sellest juba piisavalt raisanud. Niisiis hakkame pihta. Ja muide ega see nii pidulik sündmus ka ei ole, et sa sellise kleidiga tulema peaksid."

„No kuule, kes siis nüüd aega raiskab?" ütlesin, ise ikka veel teadmata põhjusel üsnagi heas tujus olles, sest ausalt öeldes, kooli vahetamine ei olnud just selline asi, mida ma teha oleks tahtnud, eriti kui sellega kaasnes ka planeedi vahetus.

„Olgu alustame siis ehk sinu turvalisuse küsimusega."

Need sõnad pühkisid mu kogu hea tuju ühekorraga minema ja ma jäin mossitades järge ootama. Ma istusin isa töölaua vastas olevale toolile, tõmbasin jalad tooli peale ning võtsin kättega nende ümbert kinni. Nii oli mul piisavalt mugav, et taluda isa mõttetut, ülekaitsvat juttu.

„Miks me sellega alustama peame?"

„Jah, ma tean, et see sulle ei meeldi..." sai issi juba mu pilgust aru. „Aga..." alustas ta uuesti „sa pead olema kaitstud. Anabell, sa oled maailma kõige ohtu sattuvam inimene ja pealegi oled sa kogu Maagia tulevane valitseja pluss veel tõsiasi, et sa suudad endale jamasi kaela tõmmata kiiremini, kui keegi sind nende eest hoida suudab." Isa jäi seda öeldes väga rahulikuks, kui arvestada minu kurja pilku talle otsa vaatamas.