Kaks elu: Kui kahest saab üks

4. Uus kool

Lendhõljuk avas uksed ja kõik trügisid välja. Ooteplatvormil lebas maas suur sinine särav ring. Need, kes olid vanemad astusid kohe ringi sisse, teised seisid kõhklevalt selle ümber.

„Kas sa tuled juba?" küsis Maiko.

„Tulen kuhu?" küsisin vastu.

„Kuhu sa arvad?!"

Hakkasime ringi sisse minema, aga natuke enne seda hüüdis Grete:

„Pidage kinni, oodake mind ka!"

Peatusime, Grete haaras mul käest kinni ja seejärel astusime koos ringi sisse.

Tunne oli täpselt nagu helendamisel, ainult seekord oleks nagu keegi mind juhtinud. Tundsin Grete üha tugevnevat haaret minu käe ümber, kuni lõpuks jõudsimegi kohale. Maandumise üle võis küll kurta, sest me kukkusime otse nägupidi põrandale, kuid me ei olnud ainukesed, sest suures saalis või kus iganes me olime oli veel lapsi, kes oma nina, põlvi või küünarnukke hõõrusid.

Maiko jõudis natuke peale mind. Tema maandus aga kergelt jalgadele nagu peakski ja aitas ka mind ja Gretet püsti.

„Nii juhtus ka minuga esimesel korral, aga õigesti maanduma õpib kiiresti," ütles ta naerdes.

„Parem oleks," vastasin tusaselt.

„See siis ongi sinu sugulane?" küsis Grete lõbusalt, kergelt armunud pilguga Maikot vaadates nagu seda tegid ka kõik ülejäänud tüdrukud meie ümber.

"Jah, ta nimi on Maiko" vastasin kiirelt.

Edasi ma midagi öelda ei jõudnud, sest järsku hakkasid kõik kusagile trügima ja ma nägin, et meie ees oli kahe poolega puust maast laeni nikerdatud uks. Kõik astusid suurest uksest sisse või siis tegelikult välja, sest me jõudsime suurde hoovi.

Aed oli väga ilus oma paljude lillede, õites põõsaste, lindude ja liblikatega - nagu muinasjutus. Hoovi keskel oli suur lava moodi koht, kus seisid kaks vanemat naist, üks peajagu pikem kui teine.

Üks neist oli vanaema moodi tädi - lahke naeratuse ja prillidega. Teine nagu nõiafilmides või -juttudes see kuri nõid. Tal oli konksus nina, küürus selg. Ta oli väga pikk ja sale ning vaatas kõiki väga tõsise pilguga.

„Tere tulemas teile kõigile! Mina olen teie direktriss Esmeralda!" hüüdis lühem naine ja kõik pöörasid oma pilgud temale ning jäid vaikselt kuulama.

„Mul on väga hea meel, et see aasta on meil võimalus õpetama hakata nii palju uusi õpilasi. Ma loodan, et teile hakkab siin väga meeldima. Aga ma ei hakka

pikka vestlust pidama, sest enne kui väga pimedaks läheb on meil vaja teid klassidesse panna. Kõik suuremate klasside õpilased võivad nüüd minna oma korteritesse, kuhu on pandud teie tunniplaanid." Suure trügimisega olid varsti kõik vanemad õpilased läinud.

„Näeme õhtusöögil!" ütles Maiko mulle minema tormates.

Kui nüüd vaadata, siis ei olnudki esimese aasta lapsi nii palju, kui olin arvanud, aga mul tekkis väike küsimus kogu selle loo juures.

„Kuule, kuidas klassidesse jagatakse?" küsisin Gretelt.

„Sa ei tea või?" küsis ta üllatunult. Ma raputasin pead.

„Nad kutsuvad sind enda juurde ja sa pead oma võimeid demonstreerima, et nad teaksid kui hästi sa neid valdad ja siis panevad nad sind oskuse järgi klassi, et sa teistega enda klassis võrdsel tasemel oleksid." Nüüd hakkasin ma närveerima. Ma oskasin oma võluvõimeid üsnagi algeliselt kasutada. Pealegi oli mul neid nii palju - kas ma peaksin neid kõiki demonstreerima?