Kaks elu: Kui kahest saab üks

22. Kõik läheb edasi

Järgmisel päeval toimus autasustamine. Kõik kutsuti suurde saali ja direktriss pidas maha vähemalt veerandtunnise kõne. Lõpuks jõudis kätte ka medalite jagamine. Alustati kõige noorematest. Suusatamises sain kulla ja lisaks veel eripreemia rekordi püstitamise eest. Lendamises hõbeda ja ujumises jäin Gretega esimest,teist ja kolmandat kohta jagama. Muidugi saime mõlemad ainult esimese koha medalid, sest ühes alas kõigi kohtade saamine oleks olnud natukene imelik. Ülejäänud auhinnad said mõned inimesed, keda ma teadsin, ja mõned, keda ei teadnud. Näiteks suusatamise teise ja kolmanda koha said minu suureks üllatuseks minu korterinaabrid. Lendamises sai üks neist kolmanda koha. Maiko sai kõigis alades peale täpsuslaskmise esimese koha. Ta oli veidi solvunud, et meil ujumises nii palju loobujaid oli ja temal kõigest paar. Me lohutasime teda sellega, et ta sai ju esimese koha, mille peale tal tuju tunduvalt paranes.

Ka kool läks täie rauaga edasi. Kuna meil oli üks päev koolitunde vahele jäänud, tegid õpetajad nüüd tunde kahe päeva eest, mis tähendas rohkem õppimist ja topelt kodutöid. Keegi polnud sellega eriti rahul, aga õnneks oli see vaid üks päev. Viimasel ajal ei juhtunud ka koolis midagi huvitavat. Uusi üritusi polnud, keegi kedagi ei kiusanud. Üleüldse oli kõik väga vaikne, isegi liiga vaikne. Päevad möödusid ühesuguselt: õppimine, söömine, magamine.

Ühel päeval siiski midagi põnevat juhtus. Ma leidsin kooli uue tüdruku Victoria neljanda korruse koridorist nutmas. Muret tundes läksin tema juurde ja küsisin, mis juhtus. Ta oli kuidagi märkamatult kooli sisse sulandunud nii, et keegi polnud isegi päris tähele pannud, millal ta kooli tuli, erinevalt Lorena uhkest sisseastumistseremooniast.

„Kas sa-sa tead seda tü-tüdrukut Lo-Lorena-Ariellat?" küsis ta nuuksete vahelt.

„Jaa, mis siis?"

„Ta-ta ei ole just kõige me-meeldivam inimene."

„Olen märganud jah. Aga sa ei tohiks tema tehtud väga südamesse võtta. Ta teeb

nii kõigiga."

„Sellest on raske üle saada, kui ta sinuga samas korteris elab?"

„Ma mõtlesin, et Lorenal oli oma isiklik korter?"

„Oligi, kuni ta otsustas, et tahab oma tibide kambaga ühes korteris olla ja kuna neil oli üks vaba tuba pandi mind sinna. Ma olen terve veerandi neid kannatanud."

„Kas sa direktrissile ei ole tahtnud rääkida?"

„Ma olen üritanud, aga Lorena pöörab kõik oma kasuks ja ei lase mul eriti midagi kellelegi öelda."

„See on raske juhus, aga kui sa tahad ma võin teda natuke ehmatada."

„Ei, siis läheb asi ju veel hullemaks!"

„Usu mind, ehmatamine on minu eriala, pealegi ta kardab juba mind."

„See tundub ainult sulle nii. Neil on elutuppa üles pandud suur tobe pilt sinust. Kui neil igav on, siis nad harjutavad oma võimeid selle plakati peal. Seal on päris palju auke juba sees, nii et nad otsustasid varsti uue pildi muretseda, mis pidi veel hullem olema."

„Naerata!" ütles üks Lorena kloonidest, kes oli ootamatult meie juurde ilmunud, tegi tugeva välguga pildi ning jooksis korterisse, mis asus kohe meie kõrval.

„Rrr! Olgu, mul on sulle ülesanne. Uuri välja, mida Lorena kõige rohkem kardab ja siis ütle mulle, eks!"

„Kui see mõjub, siis lase käia!" ütles ta ning läks juba rõõmsamana samasse korterisse, kuhu Lorena kloon oli jooksnud.

Õhtul rääkisin kõigest ka Gretele, kes oli kohe kõigega nõus. Lihtsalt sellepärast, et koolis ei toimunud mitte midagi põnevat. Järgmisel õhtul kui mina, Grete ja Victoria olime juba valmis Lorenale õudusunenägu lavastama, tundsime endi poole kanduvat vastikut suitsu lõhna. See tundus nii nagu keegi põletaks kummi või midagi. Tundus, et me polnud ainsad, kes seda tundsid, sest kooli tuletõrjealarm hakkas tööle. Kõigepealt oli kosta vastikult kõva üürgavat hääl ja siis hakkas ka kustussüsteeme tööle. Kõigile sadas kaela liitrite viisi, õnneks mitte jääkülma, vett. Kiiresti tormasime koos kõigi teistega alumisele korrusele, mida korrus allapoole, seda rohkem lapsi meile teepeale ette tormas. Vestibüülis seisid kõik õpetajad ja paistsid väga ehmatanud olevat. Direktriss käis ühe õpilase juurest teise juurde ja küsis, kas nad teavad midagi tulekahjust või kas keegi pani ise kogemata midagi põlema. Loomulikult polnud keegi midagi näinud ega teinud. Tegelikult ei teatud siia maani, kus see tulekahju üldse oli.