Kaks elu: Kui kahest saab üks

26. Viimane veerand

 Nagu isa oli öelnud, siis oma toast välja ma ei saanud. Keegi isegi ei käinud mu toas, kuigi süüa sain iga päev. Vähemalt oli mul aega vaheajaks jäätud kodutöö ära teha ja kohustuslikku kirjandust lugeda. Internetis suhtlesin ka oma sõpradega. Telekast ei tulnudki mitte midagi head. Igatahes, kui vaheaaeg läbi sai, olin ma üliõnnelik. Tavaliselt ei olnud see küll asi, mille üle rõõmustada, aga praegu oli eriolukord. Mul olid asjad juba paar päeva varem valmis pakitud ja kui uks lõpuks lahti läks astusin ma täiesti rahulikult välja, ilma kiirustamata. Koridoris polnud kedagi, ainult ühe trepi posti peale oli pandud kiri, kus seisis, et limusiin ootab mind lossi ees. Kui ebaviisakad, keegi ei kavatsenudki mulle head aega öelda. Mis siis ikka ja nii ma läksingi.

Hõljukijaamas oli kõvasti sagimist nagu tavaliselt, kuigi seekord veidi vähem, sest kõik olid juba nii palju seal käinud, et enam ei olnud vajadust hüsteerilisteks hüvastijättudeks vanemate ja laste vahel. Õnneks olin ma ära testinud, et mu võimed olid tagasi.

„Tšau!" hüüdis Maiko mu seljatagant.

„Tšau!" hüüdsin samuti ümber pöörates. Ja järsku olid mul kõik sõnad otsas. Me mõlemad vaatasime üksteisele otsa. Meie vahele oli see ebamugav vaikus, mis mulle kunagi ei meeldinud.

„Mis sa vaheaajal tegid?" küsisin lõpuks, kuna tundus, et ta oli seda küsimust minult terve päeva oodanud.

„Mul oli väga lahe vaheaaeg! Isa oli ka puhkust võtnud. Me käisime kogu perega kinos mitu korda, erinevates veeparkides ja lõbustusparkides üle planeedi, teatris, mis oli isegi lahe, kuigi alguses tundus see täielikku jubedusena. Muul ajal olin sõpradega koos. Tore oli vahelduseks natuke puhata ka." Oleks võinud arvata, et ta vuristas selle kõik mulle ette, aga ei - ta ütles seda väga rahulikult ja aeglaselt, just nagu ta tahaks, et mul jäeks vahepeal aega ettekujutada seda kõik toredat, mis ta läbi elas. Ausalt öeldes tekitas see väga suurt kadedust, arvestades minu vaheaja veetmist. Pealegi otsustades kogu tegevusest, paistis, et tal kestis vaheaeg kauem kui nädala. Aga mul oli hea meel, et vähemalt ühel meist oli lahe vaheaeg olnud.

„Mida sina siis vaheaajal tegid?" küsis ta peale lühikest pausi.

„Käisin korra Maal ja ülejäänud ajast olin lihtsalt oma toas," vastasin lühidalt.

„Kogu lugu? Sa isegi ei käinud kinos?" küsis ta, et ikka kindel olla, sest tema näost oli lugeda, kui vähe ta mind usub.

„Kino ei tundunud väga ahvatlevana ja ma tõesti ei teinud midagi muud. Polnud nagu tuju." Seekord oli see pool vale.

Kõlas kutse hõljukile. Maiko pani käed mu õlgadele, et juhtida mind hõljuki poole.

„Aiaaa!" karjusin järsku valust ja tõmbasin end äkkiliselt tema haardest vabaks.

Koheselt pani ta oma käed minust eemale ja vaatas mind murelikult.

„On sinuga kõik korras?" küsis ta üllatunult.

„Jaa, on küll. Mu õlg lihtsalt valutab. Ma vist venitasin vaheajal välja või midagi sellist." Mulle ei meeldinud, kui ta minu pärast muretses ja kuigi ta ei paistnud mind eriti uskuvat, ei küsinud ta ka rohkem küsimusi. Läksime seejärel hõljukisse ja hakkasime taaskord kooli poole sõitma. Maikol jätkus seekord juttu  küllaga. Ta rääkis vist peaaegu viimseima detailini kõik kõige naljakamad sündmused vaheajast. Ma küll üritasin teda kuulata, aga samas ei saanud ma mõtteid ära oma õlast, see oli varsti juba nädal aega valutanud, sellest ajast saadik, kui isa seda puudutas. Kõige imelikum oli see, et mu võimed ei mõjunud selle peale üldse, see paranes sama aeglaselt nagu tavalisel inimesel põletushaavad. Lisaks sellele valule oli mu õlal ka suur punane laik, mis nägi välja nagu oleks keegi tulikuuma panni mulle õla peale pannud. Õnneks peale seda, kui Maiko oli mulle kogu loo ära rääkinud, läks ja otsis ta järgmised magiaanid, kellega oma muljeid jagada ja nii sain ma oma valutava õlaga kahekesi olla, sest isegi Grete oli liiga hõivatud, et mulle seltskonda pakkuda.