Kaks elu: Kui kahest saab üks

24. Aasta täis

Oligi aasta möödunud sellest päevas, mil ma esimest korda Maagiat nägin. Kõik peale minu arvasid, et see polnud just tähistamist väärt sündmus. Nemad loomulikult ei teadnud, mida see kõik minu jaoks tähendas, olles terve oma elu maagiaga seotud olnud. Muidugi ei olnud seda eriti lõbus üksi tähistada.

Ma polnud Maikot ikka veel leidnud, seetõttu jätsin tänukingituse koos kaardiga tema korteri ukse ette ja ei muretsenud enam selle pärast, vaid olin kogu päeva rõõmus selle üle, et enda võluvõimed aasta aega tagasi olin avastanud. Grete loomulikult ei saanud kuidagi aru, miks ma terve päev nagu säraküünal ringi käisin. (See oli ainult kõnekäänd, tegelikkuses olin ma lihtsalt üliõnnelik ja käisin naeratades ringi mööda koolimaja.) Tema arvates olin ma tõsiselt imelik ning ta lubas teeselda, et ei tunne mind, kui ma oma rõõmsameelsust talitseda ei suuda. Mul polnud selle vastu midagi ja ma särasin edasi. Õigepea nakatas see ka Gretet ja ta hakkas niisama paugu pealt naerma, mis oli veel imelikum kui see, et mina lihtsalt õnnelik olin.

Peale minu pikka peale käimist otsustasime registreerida end linna minekuks, mis meil ka ilma viperusteta õnnestus. Kahjuks ainult neljaks tunniks, sest enne pimedat pidime tagasi olema. Tegime hästi kähku, et jõuda bussi peale, sest järgmiseni oli nii kaua aega, et pool tundi meie ajast oleks läinud kaduma.

Nii me siis läksime: mina, Grete, Victoria ja paar Grete sõpra, kelle nimesid ma ei vaevunud mäletama. Väljas oli juba väga soe ja kõikidelt poodidelt olid jõulukaunistused ära võetud. Läksime seekord kohe suurde kaubamajja ja nagu Gretele meeldib öelda "hängisime" seal umbes tund aega lihtsalt niisama, vaatasime ka mõnda poodi sisse, ostsime jäätisekokteilid, istusime pinkidele ning ajasime valjult juttu ning naersime. Õnneks olin piisavalt tark, et vahepeal kella piiluda. Oma üllatuseks avastasin, et meil oli kõigest pool tundi aega, enne pimedaks minemist. Kiiruga tormasime bussijaama ja jõudsime napilt bussile. Ise hingeldades, istusime oma kohtadele ning sõitsime rahulikult juttu ajades kooli poole.

Bussi pealt maha tulles olime kõik väga heas tujus. Väravaid hoiti spetsiaalselt meile veel lahti. Naerdes läksime kooli sisse ja sealt minu ja Grete korteri poole, tee peal nakatades hea tujuga kõiki, kes meist mööda läksid, nii et varsti oli kogu kool heas tujus.

Meie korteri ees ootas üllatus-üllatus Maiko. Paistis, et ta oli olnud seal juba sellest ajast saadik, kui me ära olime läinud. Pealegi ei tundunud ta eriti heas tujus olevat, pigem tüdinud või sellise seletamatu mitte päris kurja ilmega. Ka Grete märkas seda. Ta läks vaikselt koos, nüüdseks meie ühiste sõpradega, korterisse ja jättis mind üksi koos Maikoga koridori. Kogu mu hea tuju oli äkkiliselt minema pühitud, mille üle ma just õnnelik ei olnud.

Ma ootasin, et ta alustaks, aga tundus, et talle pakkus rohkem tegevust minu jõllitamine, kui jutu alustamine.

„Kas sul oli põhjust ka siia tulla või?" küsisin lõpuks ise.

„Jah, oli küll," vastas ta lakooniliselt.

„Ja see oleks?" pärisin ma edasi.

„Mis sa ise arvad?"

„Sellepärast, et ma läksin linna, ilma et sa teaksid," pakkusin ma.

Ta muigas vastuseks.

„Tore, nüüd sa tead, aga mis seal nii naljakat on?"

„Sa tead, miks ma siia tuleksin, aga sa ei võinud mulle öelda," ütles ta ikka veel muieldes.

„See oleks kõvasti lihtsam olnud, kui sa poleks üritanud mind juba mitmendat päeva vältida."

„Ma ei üritanud sind vältida," vastas ta, kuid minu ilmet nähes muutis ta meelt, „olgu võib-olla on sul õigus," ütles ta nüüd.

„Kas sinuga on kõik korras?" küsisin murelikult, kui vaikuse paus tekkis.