Kaks elu: Kui kahest saab üks

12. Armastus teeb haiget

Kui ma taaskord ülesse ärkasin oli läinud võibolla veidi valgemaks, välku enam ei löönud, aga vihma sadas endiselt meeletus koguses. Mul oli endisest veelgi külmem. Ma ei tundnud enam oma käsi ega jalgu, vaevu suutsin end värisedes istukile ajada, vaipadest polnud absoluutselt mingit kasu, need olid niisked ja külmad. Endiselt ei suutnud ma kasutada oma võimeid.

Mõni hetk peal seda kui olin üles ärganud, kuulsin okste praksumist ja putka uks avanes aeglaselt. Ma ei teadnud kas karta või olla õnnelik, kuid mõne hetke pärast jõudsin hoopis selgusele, et olen pettunud.

„Mida sina siin teed?" küsisin Maikolt, sest just tema oli see, kes sisse astus.

„Ma otsisin sind," vastas ta üllatunult, nagu oleks see ainuke asi, mida ta enda arust teha saaks.

„Tore! Sa leidsid mu, nüüd kao minema! Ma usun, et Lorena juba igatseb sinu järele," ütlesin jäigalt, kuid ei saanud isegi oma sõnadest aru, sest mu lõualuud olid jääs. See ei jäänud Maikol märkamata.

„Sa oled ju täielik jääkuubik!" ütles ta ehmunult. Seejärel istus ta minu kõrvale ja võttis vaibad minu ümbert ära. Enne, kui ma jõudsin küsida, mida ta teeb. Pani ta oma kuumad käed minu külmade käte vastu. Need kõrvetasid mind ja ma tõmbusin kiiresti eemale ning liikusin teise putka otsa, ise valust karjatades.

„Sa kõrvetasid mind!" üritasin karjuda, aga minu suust ei kostunud erilist häält. Istusin pingile, tõmbasin end kerra ja haarasin läheduse olevad vaibad enda ümber.

„Anna andeks, ma ei teadnud, et sa nii külmunud oled."

„Pole ma midagi nii külmunud. Ma saan ise hakkama. Sa võid nüüd ära minna, enne kui sa mulle veel haiget teed." See oli kahemõttelisena mõeldud ja Maiko sai sellest väga hästi aru.

„Anna andeks," ütles ta vaikselt ja hakkas minu poole liikuma, aga ma tõmbusin temast eemale.

„Seekord lihtsalt vabandusest ei piisa!" Kogu eelmise päeva viha tuli minusse tagasi.

„Ma tean. Ma tahan sind aidata, päriselt, aga ma ei saa seda teha, kui sa ei lase."

„Mul ei ole sinu abi vaja."

„Sa külmud surnuks."

„Mind ei tapnud inimsööjataimed, deemonid, Lorena ega sina, nii et ma olen päris kindel, et ma jään ellu ka külmaga." Võtsin vaibad enda ümber ära, tõusin püsti ja läksin uberikust välja. Paduvihma sadas, aga mind ei huvitanud.

„Kuhu sa lähed?" Maiko jooksis mulle järgi.

„See putka pole piisavalt suur meie mõlema jaoks." Tahtsin temast eemale saada, aga mul oli nii külm, et ma ei suutnud liikuda ja vihm ei aidanud sugugi.

„Sa lähed vales suunas, kool on teisel pool." Minu geniaalne suunataju.

„Miks sa arvad, et ma kooli tahan minna? Ma tahan sinust eemale saada ja nendest teistest Lorena kummardajatest," vabandasin end välja.

„Ta nõidus on kadunud."

„Hea nali. Ta saab selle ju iga kell tagasi panna, mis teda takistab. Varem või hiljem juhtub see sama asi."

„Seljuhul sa peaksidki tagasi tulema."

„Ma ei viitsi päästa neid, kes seda ei taha. Pealegi mina olen see, keda peaks päästma, mitte vastupidi. Minu vanas koolis poleks kunagi neid jamasid juhtunud."

„Ega siin see ka väga tavaline pole. Ja kas sa tõesti arvad, et terve kool oli vabatahtlikud Lorena võimu all?"

„Mitte kogu kool võibolla, aga sina olid." Ma suutsin vaevu püsti seista, aga üritasin tugevana näida. Ma imestasin, et Maiko mu sõnadest üldse aru sai, sest suu vaevu liikus.