Kaks elu: Kui kahest saab üks

20. Suusaveerand

Viimased vaheaja päevad möödusid rahulikult. Mina kui suur kordaja kordasin kõik eelmise kahe veerandi asjad üle, et ma teaksin, kus kõik pooleli jäi. Emme arvas, et selline asi ajab mind hulluks ja Elizzia oli temaga muidugi nõus, kuna tema õppis alati ainult nii palju, et mitte läbi kukkuda.

Kool algas nii nagu iga veerand. Vähemalt seekord ei kukkunud ma ennast poolsurnuks. Tegelikult ei kukkunud ma üldse. Lõpuks ometi õnnestus mul maanduda kahel jalal, ainult väikeste tasakaalu probleemidega.

„Näed nüüd! Ma ütlesin, et selle õpib kiirelt ära," ütles Maiko. Vastasin talle etteheitva pilguga.

Meie korter oli täpselt selline, nagu olime selle jätnud. Viskasin oma kohvrid sinna ja läksin taaskordsele veerandi alguse kogunemisele.

„Tere tulemast jälle kõigile!" alustas direktriss. „Mul on taaskord heameel teid kõiki näha." Peale lühikest motivatsiooni kõnet lisas ta: „Sellega kuulutan kolmanda veerandi avatuks. Kõik õpilased, peale esimese aasta omade, võivad lahkuda." Nüüd hakkas suur trügimine, kuni ainult esimese aasta õpilased nagu minagi, olid veel oma toolidel.

„Ma tahan teile teatada, et alates sellest veerandist on teie lendamise ja ujumise tund ka tavaline kehalise tund, kus te teete ka kõike muud peale lendamise ja ujumise," ütles Elfrida. „See ongi vist kõik, te võite minna," lisas ta. Seda oleks ta võinud vabalt ka kogu oma muu jutu sees öelda. Igatahes peale seda läksid kõik nii kiiresti kui võimalik minema. Ma ei viitsinud trügima hakata ja kõndisin seetõttu rahulikult teiste taga. Minu ees oli Lorena koos oma teisikutega. Mitte päris teisikutega, tal olid lihtsalt kaks sõbrannat, kes nägid välja täpselt nagu tema. Niipea kui Lorena jõudis suure ummiku juurde, tulid kõik eest ära ja tema muidugi kõndis midagi märkamatagi kõigi vahelt läbi. Seejärel tulid kõik jälle ette tagasi ning trügimine jätkus.

„Siia me jäämegi!" ohkas Grete, kes seisis nüüd mu kõrval.

„Seda arvad sina!" vastasin muiates. Kõndisin edasi, ise samalajal kogu aeg nagu trepist ülesse kõndides, sest see uks oli väga kõrge ja mina olin otsustanud lihtsalt kõigist üle kõndida ning mitte järjekorras oodata. Grete tuli mulle järele, ainult et tema ei kõndinud vaid lihtsalt hõljus.

„See on üks parimaid ideid, mis sul kunagi olnud on," mainis ta.

„Tänan!" vastasin, kuid ma ei teadnud, kas võtta seda komplimendina või mitte.

Kui me olime teistest üle saanud, läksime oma korterisse, kuhu pidid ilmuma meie tunniplaanid. Tunnid olid umbes samas järjekorras nagu eelminegi veerand. Suusatamine oli kaks kord nädalas ja kestis kaks tundi, mis oli kauem, kui meil lendamine ja ujumine oli kestnud. Kõik minu korterikaaslased ohkasid selle peale ning lootsid, et need jäätakse mingil põhjusel ära. Mina jäin erapooletuks, sest mulle meeldis suusatada, aga samas ei meeldinud mulle tükk aega külma käes olla.

Palusin issil suusad mulle kooli saata, et ma ei peaks mingisuguseid logusid, määrimata kooli suuski kasutama. Maagias olid suusad täpselt samasugused kui Maalgi, ainult firmad olid teised.

Esimene tegelike tundidega päev oli teisipäev, kus meil uue tunniplaani alusel, oli kõige rohkem tunde. Keegi loomulikult esimesel päeval vara magama ei läinud. Meie kõrval korteris korraldati suur pidu, kuhu oli kogu kool kutsutud. Pidu läks väga kõvaks ja ületas öörahu, sest keegi ei kuulnud öörahu kella. Kuna peole olid kõik kutsutud, ilmus kohale ka ülivihane Elfrida. Tal õnnestus pidu laiali saata vähem kui kolme minutiga. Kõige hullem oli, aga hoopis see, et kõik, kes olid peale öörahu üleval pidid järgmine päev tund aega varem magama minema. Siin kohal võiks veel öelda, et Elfridal oli suurepärane mälu ja ta suutis kõigi nimed ja näod meelde jätta vähimagi vaevata, kuigi meelde jätta, et kõik õpilased olid seal peol, polnud vist väga keeruline.