Kaks elu: Kui kahest saab üks

8. Vaheaeg

Kui me lõpuks jaama jõudsime oli juba pime, sest selle asemel, et meid esimesena maha panna, käis hõljuk läbi kõik teised planeedid ja alles siis tuli tagasi planeedile, kust alustas. Lisaks pidi hõljuk vahepeal tankima ja kusagil Glaciesi juures läks midagi katki ka, nii et me jõudsime plaanitust kõvasti hiljem koju.

Kahju oli, et Grete pidi oma koju minema, sest kui ta maha läks, muutus kogu olemine väga igavaks, kuna Maiko vaevu rääkis minuga.

„Anabell, sa oled lõpuks kodus!" karjus Elizzia, kui ta mulle kaela jooksis ja kallistas mind nii kõvasti kui sai. Kogu mu pere (peale Chrissi) oli mulle jaama vastu tulnud

„Tšau, tore sind ka näha," vastasin rõõmsalt. Siis kallistasin ka emmet ja issit.

„Kas lähme nüüd koju?" küsis isa.

„Mhm, hakkame minema," vastasin mina.

Me istusime kõik limusiini ja sõitsime lossi poole. Kogu mu pere pommitas mind küsimustega uuest koolist. Olin neile telefoni teel päris palju juba kooli ajalgi rääkinud, aga nüüd sain kõigest täpsema pildi anda.

Lõpuks oma tuppa jõudes, viskasin esimese asjana kohvrid taskust põrandale, kus need suure kolksuga oma õige kuju võtsid, seejärel vaatasin oma kella ja nägin, et kell oli juba pool üks öösel. Ma ei viitsinud isegi hambaid pesema minna, vaid ronisin kõik riided seljas voodisse ja jäin kohe magama.

„Anabell, Anabell!" keegi raputas mind õrnalt ja sosistas.

„Mida?" küsisin uniselt. Vaatasin aknast välja - õues oli ikka veel pime. „Miks sa mind nii vara üles ajasid? Mis kell üldse on?" küsisin pahaselt ja poolunes. Nüüd nägin, et minu äratajaks oli olnud Maiko.

„Kell on kolm öösel ja see pole minu süü, et kõik sulle vastuvõtupeo just täna öösel korraldasid."

„Kas ma pean minema?" küsisin vingudes, patja üle pea surudes.

„See on sinu pidu ja isegi su õde on veel üleval."

„Miks sa minu asemel ei või minna? Sul lõppes ka esimene veerand, sa oled seda sama palju väärt kui mina."

„Aga minule ei korraldata kunagi pidu ja sina oled printsess."

„Sul veab siis." Me mõlemad naersime.

„Tule nüüd! Kas või natukeseks ajaks. Nad nägid selle kallal palju vaeva." Ta tundus suhteliselt õnnelik olevat, et sai mind kiusata. Ju ta siis tegi mulle tagasi kõik need korrad, kui ma teda olin koolis õrritanud.

„Olgu." Ma võtsin ta käest kinni ja ta peaaegu, et vedas mind alumisele korrusele, kuna ma olin liiga väsinud, et ise liikuda.

„Juhuu!!!" karjusid kõik ja viskasid litreid, värvlisi linte ning plaksutasid. Mul oleks nagu sünnipäev või siis oleksin võitnud presidendi valimised. Ma üritasin võimalikult ärkvel välja näha ja naeratasin, kuigi see oli väga raske eriti siis, kui kell oli kolm öösel ja ma olin olnud kella seitsmest saati üleval.

Külalisteks olid minu perekond, pool suguvõsa ja praktiliselt kõik lossi töötajad. Ballisaalis oli kaetud suur laud, mis oli täis kõike seda, mis just mulle kõige rohkem maitseb. Istusin diivanile ja vaatasin, kuidas kõik mu ümber ringi sehkendavad ning endale toitu võtavad. Mul läks süda pahaks, kui ma pidin mõtlema nii hilja söömisest, ka ärkvel olemine ei mõjunud kuidagi paremini. Lõpuks ei suutnud ma siiski kõigele heale vastu panna ja läksin maasikaid šokolaadis sööma.

Kui ma taas diivani peale jõudsin, tulid sugulased minu uue kooli kohta pärima. Ma lihtsalt noogutasin ja naeratasin aru saamata, millest nad üldse räägivad ega ka sellest, kellega ma täpselt räägin, sest ma olin kogu aja pool ärkvel. Mu silmad lihtsalt vajusid kinni ja ma ei suutnud neid kuidagi lahti hoida. Lõpuks jäingi magama, isegi peol olnud vali muusika ei suutnud mind ärkvel hoida. Ma ei tea, mis edasi juhtus, aga kui ma silmad avasin, olin oma voodis ning nägin Maikot ust sulgemas. Peale seda magasin rahulikult edasi.