Kaks elu: Kui kahest saab üks

18. Jääloss

Hommikul ärkasin enne teisi üles, kuna uni läks ära ja tagasi ka ei tulnud. Niisama lesimise asemel otsustasin voodist välja ronida ja riidesse panna. „Hommikust, oled sina alles vara üleval," üllatus mu isa, kes ka ise oli just ärganud.

„Mis kell siis on?" Mul polnud veel mahti kella vaadata ning tundus, et seda

polnud teinud ka mu isa, kes alles nüüd oma käekella üles otsis ja sealt aega vaatas.

„Polegi nii vara tegelikult, juba üheksa. Hommikusööki saab üheteistkümneni,"

ütles ta, kui oli kellale pilgu heitnud.

„Tore teada," vastasin ükskõikselt. „Kas ma võin juba sööma minna? Mul pole midagi huvitavat niikuinii teha." Lootsin väga, et ta vastab jaatavalt ja selle vastuse ma ka sain. Rõõmsalt läksin restorani poole ning alles siis tuli mulle pähe, et mul polnud õrna aimugi, kus see asub. Õhtusöök oli olnud teises kohas. Sõitsin liftiga vastuvõttu ja küsisin juhiseid. Noor kena naerusuine naine oli koheselt valmis mulle seletama, kus restoran asub, ja ta oli väga osav, sest ma leidsin selle üles ilma mingi vaevata.

Hommikusöögi jaoks oli korraldatud suur rootsilaud ja valik oli väga suur. Muidugi suurem osa toitudest polnud just minu maitse, nii et mul ei läinud kaua aega otsustamiseks. Kui ma olin juba endale laua leidnud ja mõnusalt nosima hakanud, jõudis ka peaaegu kogu mu ülejäänud perekond kohale, sest Chrissi ma ei näinud, aga ta tõenäoliselt magas veel. Teised tulid ja istusid ka minu lauda. Elizzia oli küll sellise näoga, et teda oli kõige parema unenäo pealt just üles aetud. Tal polnud vist isegi aega olnud, et oma juukseid kammida. Kui ma seda talle ütlesin, hakkas ta jubedalt porisema ning mulle etteheiteid tegema selle kohta, kuidas mina välja nägin.

Peale väikest „seedimispausi" läksime suusatama, aga seekord piirdusime Elizziaga väiksematel mägedel suusatamisega. Chrissi polnud ma ikka veel näinud. Peale suusatamist, kui suht kõik olid omadega läbi ja tahtsid ainult telekat vaadata või magada, otsustasin tema tuppa minna. Kell oli juba tublisti üle kahe päeval. Chrissi toani jõudes tagusin päris kõvasti vastu tema ust, kuni ta lõpuks selle lahti tegi. Ta paistis veel väga unine olevat.

„Mis on?" küsis ta.

„Kas sa magasid või?" üllatusin ma.

„Muidugi ma magasin. Miks sa mu üles ajasid?"

„Kell on juba peaaegu kolm. Sa magasid hommikusöögi maha ja mägedes suusatamise. Meil on tihe graafik, tead."

„No, kui ma nii palju juba maha magasin, siis magan ma edasi, sest midagi paremat teha ju ei ole," ütles ta ja pani ukse mu eest kinni.

„Me lähme poole tunni pärast jäälossi vaatama. Äkki näeme kuningat, kuningannata ja nende tütreid ka!" karjusin läbi suletud valge metallukse.

„Tore teada!" karjus ta mulle vastu. Läksin tagasi oma tuppa ja rääkisin teistele ka, kus ma käinud olin. Nad hakkasid selle peale naerma, aga mina küll aru ei saanud, mis nii naljakas oli.

Õigepea hakkasimegi jäälossi poole minema. Autot ega limusiini me selleks puhuks muidugi ei võtnud ning helendada ka ei võinud, kuna minu vanematele meeldis alati võimalikult palju kõndida. See osa ei olnud mulle kohe üldse meeltmööda. Umbes viis kilomeetrit viieteist kraadises külmas ja osa teedest, kus me kõndisime, olid poolenisti lume alla mattunud.

Lõpuks, peale seda lumes sumamist ja ära jäätumist, jõudsime raekotta, kus teed olid lumest puhtaks tehtud, et inimesed saaksid rahulikult kõndida ja küll seal ikka oli inimesi. Kõik olid soojades kasukates ja näisid väga tähtsad välja. Raekoja platsil ei näinud ma ühtegi last ega ka turisti. Võibolla oli tõesti nii külm, et keegi ei tahtnud välja tulla või siis lihtsalt suusatati metsades ja mägedes.