Kaks elu: Kui kahest saab üks

16.1 Ootusärevus

Lamasin oma toa voodis ja lugesin öölambi valgel mingisugust talvepühadeteemalist raamatut, mille olin raamatukogust laenutanud. Need olid minu esimesed pühad Maagias, nii et ma tahtsin siinsete kommete kohta rohkem teada. See ei olnud küll mingi talvepühadeentsüklopeedia, vaid lihtsalt muinasjuturaamat, aga ajas asja ära küll ning oli põnev ka. Ega seal kommete mõttes midagi väga erilist ei olnud. Peaaegu nagu jõulud.

Minu kingitused olid ilusasti ära pakitud ja peitu pandud, aga nii kannatamatu, kui ma olin, oleksin tahtnud need kingitused juba ammu ära anda ja näha, mis näo teised teevad, aga mul ei jäänud muud üle kui end vaos hoida.

Väljas oli läinud juba pimedaks ja suured valged lumehelbed sadasid taevast alla, oli väga ilus õhtu. Panin raamatu käest ja heitsin pikali oma voodisse ning jälgisin lage ning seinu. Minu toa seinatapeedil olid ilusad valged, õrnalt liikuvad pilved, millest langesid väiksed valged lumehelbed, aga maad need ei puudutanud, vaid lihtsalt haihtusid õhku. Niimoodi jäingi jälgima aknast lumesadu ja tapeeti, ise vaikselt mõttes unistades oma elust kusagil mujal, ning märkamatult hakkasid mul silmad kinni vajuma, kuni jäin lõpuks tukkuma.

Ootamatult kuulsin kedagi toa ust avamas, automaatselt avasin silmad ja jäin valvsaks, kuid ei liigutanud. Ei paistnud eriti, et ta seda väga vaikselt teha üritab, sest uks läks päris kõva plõksuga tema taga kinni.

Sulgesin silmad, kuigi uudishimu põles minu sees, ja jäin magamist teesklema.

„Anabell, oled sa siin?" Kui loll küsimus, mõtlesin endamisi. Minu voodi, kus peal ma olin, oli toa keskel ja öölamp endiselt põles. Kuidas ta küll mind ei näinud?

„Anabell, kas sa magad?" küsis Maiko.

„Jah!" vastasin ja tõmbasin teki ülepea. Ta naeris vaikselt ja läks siis tagasi tõsiseks.

„Mida sa tahad?" küsisin ohates, sest ega midagi normaalset sellest välja tulla ei paistnud. Lükkasin teki enda pealt maha, kuid jäin pikali. Ta seisis minust veidi eemal.

„Ma tahtsin lihtsalt teada..." ta mõtles pisut, „kas sinuga on kõik korras," jätkas ta. „Sa hoiad kuidagi kõigist eemale, oled sellise morni näoga ja nii edasi."

Selle peale ei osanud ma midagi vasta, sest mulle tundus just, et kõik hoiavad minust eemale, eriti tema. Tal oli õigus, et ma hoidsin teistest eemale kogu selle mõttete lugemise probleemi pärast, aga morn ma nüüd küll ei olnud, pealegi mis ajast ta mind jälle tähelepanema oli hakanud või mis ajast see talle korda läks.

„Nii siis?" päris ta. Tal paistis ebamugav olevat, nagu keegi oleks teda sundinud minult neid küsimusi küsima. Ta ei vaadanud minu poolegi, vaid hoopis aknast välja.

„Ma lihtsalt imestan, et sa üldse tähele paned, mida mina teen," märkisin ma istuli tõustes. Maiko seisis endiselt minu voodi kõrval. Ta jäi minu juttu kuuldes mind üllatunult vaatama, nii et ma jätkasin.

„Sa oled viimasel ajal ju kogu aeg oma sõpradega või tüdrukuga ja üldse kuskil ära."

„Ja miks peaks see takistama mul sinul silma peal hoidmist? Kui sina näed, mida mina teen, siis näen ju mina ka, mida sina teed." Selle peale polnud ma muidugi tulnud. Kuigi asi oli rohkem selles, et ma ei näinud teda.

„Sa tunned end üksikuna," arutles ta endamisi.

„Miks sa nii arvad?" segasin tema arutlusele vahele.

„Minu salajane võime. Kas mul on siis õigus?"

„Jah, võibolla sul isegi natuke on õigus," nõustusin.

„Isegi siis kui ma olen siin? Sa ei ole ju üksi."

„Ma ütlesin, et sul on natuke õigus ja praegu ei olegi nii hull," pomisesin ja jäin taas lumesadu silmitsema. „Ilus eks?" küsisin peale pikka vaikust. Ta vaatas õige korraks, kuhu minagi ja vastas vaikselt: „Sul on õigus." Nii jälgisime mõnda aega taevast, kuni minu pilk temale jäi.