Kaks elu: Kui kahest saab üks

29. Ekskursioon

Viimase veerandi lõpp oli saabumas. Õpetajad tegid veel viimaseid kontrolltöid, et välja selgitada, kes mis hinde peaks saama. Peamiselt olidki need mõeldud just neile, kellel hinne kahevahel oli. Minul sellist probleemi ei olnud. Mul oli kõikides klassides just viimasel veerandil väga hästi läinud ja mul oli väga suur võimalus lõpetada terve aasta kõigi viitega.

Grete kohta päris nii öelda ei saanud, sest esiteks ei olnud õpetajad rahul tema käitumisega, kuna tal oli igas tunnis komme õpetajale üle klassi vastu vaielda, teiseks ei läinud tal väga hästi maagia reeglite tunnis, kus ta enamiku ajast isegi tähele ei pannud, mis üldse toimus, nagu tegelikult kogu ülejäänud klasski. Seetõttu võis õpetaja teda tunni jooksul kümneid kordi küsida, ilma et ta tähelegi pannud oleks, et keegi temaga üldse räägib.

Ja siis oli veel Maiko, kes õppis täpselt nii hästi, kui tahtis. Mulle ta ütles, et kui ta saab sellel veerandil kõik ained neljad, saab ta ka aasta kõik neljad. Küsimusele, et miks tal kõik viied ei võiks olla, ütles ta, et ei viitsi õppida. Neljad sai ta õppimatagi. Talle need sobisid, sest nii kaua kui ta kolmesid ei saanud, polnud ta perfektsionistidest õel ja vennal põhjust tema kallal norida.

Lisaks hinnete väljapanemisele toimusid ka ekskursioonid. Need ei olnud klasside kaupa. Stendile oli pandud nimekiri erinevatest kohtadest, kuhu reisid toimusid ja kes tahtsid sinna minna, pidid oma nime kirjutama ekskursiooni alla. Probleem oli selles, et minu jaoks tundusid kõik üritused väga lahedatena ning ma ei suutnud otsustada, kuhu ma minna tahan. Gretelt polnud mõttet nõu küsida, kuna ta ütles põhimõtteliselt kohe peale seda, kui ta oli ekskursioonide nimekirja läbi lugenud, et ei taha kuhugi minna.

„Ma olen kõigis neis kohtades käinud ja kõik need kohad, kus ma käinud ei ole, ei paista ka olevat väärt minemist," oli tema vastus. Ta eelistas selle aja hoopis rannas päevitamisele kulutada.

Peale pikka kaalumist otsustasin minna laevareisile. Laev pidi olema immitatsioon kunagistest laevadest ehk siis see oli puust ja purjedega. Ekskursiooni mõte oli tutvustada, kuidas kunagi laevadel elati ja kuidas seal töö käis. Sinna juurde kuulus ka laeval ööbimine, kuna ring, mida me tegema pidime, oli piisavalt pikk. Ekskursioonis oli lubatud ka laeva juhtimisoskuste omandamine ja tõeliseks meremeheks saamise võimalus. Nimekirja uurides, kuhu pidi enda nime kirjutama, kui tahtsin reisile kaasa tulla, oli väga üksluine, kuna seal olid vaid poiste nimed. Hakkasin oma otsuses isegi kahtlema, kuid otsustasin lõpuks siiski laevaga sõitmise kasuks, kuna see meeldis mulle kõige rohkem.

Otsisin ka Maiko nime, aga seda ei olnud kusagil. Samuti ei olnud teda ka kusagil koolis. Alati oli see nii, et kui ma teda otsin, siis teda ei olnud ja kui mul teda vaja ei olnud, siis oli ta kogu aeg juures. Korraks tuli mulle isegi mõttesse teda telepaatiliselt kutsuda, aga siis tuli mulle meelde, kui keeruline seda välja lülitada oli.

Lõpuks, päev enne ekskursiooni, põrkasin Maikoga kokku, sõna otses mõttes. Just enne, kui ma oleksin peaaegu pikali pikali kukkunud, haaras ta mul käest ja tõmbas püsti.

„Äkki vaatad ka, kuhu sa kõnnid?"

„Tore, et ma sinuga kokku põrkasin. Mul oligi vaja sinuga rääkida."

„Kui sa kavatsed öelda, et sa lähed laeva ekskursioonile ja tahad teda, kuhu mina lähen, siis pole mõttet küsida," ütles ta tüdinult.

„See pole aus! Aga kuhu sa lähed?"

„Ma lähen Demonikale."

„Sinna ei olnud ju ekskursiooni?!" Ausalt öeldes oleksin ma sinna ise läinud, kui sinna oleks ekskursioon olnud. See planeet pani mind nii elusana tundma, mis oli väga huvitav, arvestades sellega, et deemonid olid otseselt võttes surnud.