Vaikus

15. peatükk/ 2. osa

Peatükk

15/2

Sky

Ilmselgelt ei maganud ma sel ööl hästi. Mõnetunniste vahedega ärkasin ma selle peale, et tundsin, kuidas mu süda puperdas ja keha higiga kattus. Lõpuks ei kannatanud ma seda enam välja ja lükkasin kleepuvad linad eemale. Toas oli lämbe. Õhk oli raskelt rusuv nagu ei oleks ust kaua aega lahti hoitud. Komberdasin mööbli taha kinni jäädes ukse poole ning kukutasin vaikse kolinaga maha ühe tooli. Kõike sellepärast, et ma ei suutnud aru saada, kus siin pagana pimedas ruumis uks võis olla. Arvatavasti olin veel unesegane.

Jõudsin lõpuks ukseni ning nii pea, kui selle lahti sain, tundsin jahedat õhuvoolu, mis mulle näkku paiskus. Lubasin endal hetkeks silmad kinni pigistada ning olukorda nautida enne, kui ukse lahti jätsin ning higist kleepuvaid käsi kehast eemalhoides vaikselt trepist alla hiilisin. Terrassi uks oli lahti ning kardinad lehvisid tuttavlikult, kuid kui uksest välja vaatasin, ei märganud ma seal kedagi. Ilmselt oli selline meetod tuulutamiseks mõeldud.

Kogu maja paistis vaikne olevat, nii et ma ohkasin ja sammusin häälekamalt ümber köögis seisva vana baarilaua külmkapi juurde. Leidsin selle kõrvalt seinale kinnitatud köögikappide alt pisikese lüliti ning vajutasin selle sisse. Ma poleks arvanud, et pisike ärapeidetud lüliti võiks mitu gaasilampi seintel põlema süüdata. Silmitsesin toa hetkelist oranži vilkumist ning seejärel täitus ümbrus maheda leegitaolise valgusega.

„No selge, see ei olnud köögituli," pomisesin endale ja avasin kraani.

Olin hakanud harjuma sellega, et nii elutuba, terrassi esine kui ka esik ning köök olid omavahel ühendatud. Ei mingeid seinu, lihtsalt igale toamoodustisele oma ruum, mis muutis tegevuse kõigile nähtavamaks ning mõnel juhul ka veidi harjumatuks.

Leotasin käsi külma vee all ja jäin selle ühtlast läbipaistvat juga silmitsema, isegi siis, kui see oma jaheduse kaotas ning külmus mu käed pisut tuimaks muutis. Seljatagant tulev seintel rippuvate gaasilampide ebamäärane valgus andis sellele veidralt kosesarnase omaduse.

Järsku peaaegu mõistmatult sain ma aru, et ma igatsesin isa. Kas ta oli mu kirja läbi lugenud? Kas ta otsis mind? Sel samal hetkel tabas mind ka tõsiasi, millele ma enne mõelnud ei olnud, vähemalt mitte nii sügavuti. Kas see oleks võimalik, et nad teevad talle haiget? Kas Azrael on võimeline saatma Nathanieli mu isale halba tegema? Ma arvan, et see ei olnud suuremat sorti küsimus. Loomulikult ta oli, aga kas ta ka tegi seda? Võib-olla peaksin ma praegu seal olema. Loomulikult peaksin ma seal olema. Ma ei suudaks mõeldagi sellele, kui keegi mu isale viga teeks. Ilmselt oli põgenemine viga, kuid kas see oli põgenemine? Ma ju tulin õppima.

Põrandalaudade aeglase naksumise peale ärkasin mõtetest ja pritsisin nii vett lauale. Tundsin, kuidas mu silmad suurenesid, kui Rion elutoast köögi poole kõndis, rätik ümber puusade. Ta ei paistnud mind märkavat, sest tegeles väiksema rätikuga pea kuivatamisega.

Kraanist jooksis ikka veel vett, mina aga olin kivistunud ühte punkti ja hõõrusin vaikselt külmunud käsi. Oli võimalik, et ta võis olla väga loll ja arvata, et kraanist jooksev vesi on merekohin ja mina olen lihtsalt uus sisekujunduse detail. Ootasin, et ta trepist üles läheks või igale poole mujale kui kööki, kuid ta sammus rätikuga juukseid sasides otse külmkapi suunas, viskas rätiku üle õla ja avas ukse.

„Sa peaksid tõsiselt oma mõtted ühe teema juures korraga hoidma. Mu pea valutab," sõnas ta pisut etteheitvalt ja lõi kapiukse kinni ning sammus ilma minu poole vaatamata minu ja baarilaua vahelt mööda.

„Sa suudad..."

„Ei, aga ma kuulen segast mühinat. See ajab pea valutama. Seda muidugi mitte alati ja, kui aus olla, siis ainult viimasel ajal, seda pole kunagi varem olnud, nii et ma oleksin tänulik, kui sa sellest ei räägiks. Ma oleksin tänulik, kui sa üldse ei räägiks."