Peatükk
13/2
Sky
Rullisin pliiatsit üle laua ja põrnitsesin telefoni. Kas helistada või mitte? Korraga tundus mulle, et Nathaniel võib olla ükskõik, kus. Ta võib jälgida mind isegi praegu.
Võtsin telefoni laualt, toksisin sisse paberilipikul kirjas olevad numbrid ja sulgesin oma toa ukse ning tõmbasin ette kardinad ja jäin akna juurde seisma, napp valgus ainult paari triibuna mu toa seintele peegeldumas.
Kutsuv toon andis mulle aega mõelda järele kõike, mida ütlema pidin. Kas ma üldse tahtsin helistada? Hoidsin hinge kinni, sest kutsumine aina venis. Pigistasin kardina serva enda käes, kui hääl teisel pool toru minuni jõudis.
Seisin ja vaatasin teisel pool tänavat posti kõrval istuvat koera. Kaugelt paistis, et ta vaatas mind läbi kardinate.
„Hallo?"
Avasin suu.
„Sky, oled see sina?"
Olin valmis midagi ütlema. Ma tundsin, et kui ma ei olnud valmis nüüd, siis poleks ma arvatavasti kunagi rohkem valmis olnud.
Hetkega kisuti telefon mu käest ära ning ma vaatasin otsa Rionile, kes mulle hoiatava pilgu saatis ning kõne kinni vajutas. Kõlas summutatud piiks ja ümbrus oli uuesti vaikne.
„Kuidas sa sisse said?" küsisin sosistades.
Rion ei vastanud, vaid asetas telefoni aeglaselt lauale.
„Ma küsisin sinult midagi," laususin telefoni enda poole tõmmates ja akna poole tagasi pöördudes.
„Miks sa talle helistasid?" Rion seisis paigal ja vaatas aknast välja.
Koer, kes enne posti kõrval istus, lonkis nüüd mööda tänavat edasi ja kadus peagi käänaku taha.
Silmitsesin Oweni numbrit, mis ikka veel mu kõneregistris säras. Tõepoolest, see on hea küsimus. Miks ma talle helistasin?
Võib-olla sellepärast, et ma ei suutnud uskuda, et ta minu vastu pöördunud on. Võib-olla sellepärast, et ta oli mu ainuke sõber. Võib-olla sellepärast, et ma tahtsin lihtsalt teada, et ta ei ole surnud ega numbrit muutnud. See pidi ju midagi tähendama. Ta ei muutnud oma numbrit.
„Kas mu isa käskis sul siia tulla?" küsisin muutes teemat.
„Miks ma peaksin vastama sinu küsimustele, kui sa minu omi ignoreerid."
Pöörasin end ümber.
„Mul pole probleemi nendele vastamisega. Ma lihtsalt ei leia piisavalt põhjuseid ja austust, et neile vastata."
Rion naeratas ja kallutas pea viltu.
„Sa oled vihane."
Raputasin pead ja toetasin end vastu lauaserva. Ma olin endiselt uimane ja väsinud ning, mida rohkem ma eilsele mõtlesin, seda rohkem ma olin pettunud.
„Ta oli ainuke inimene, kes mind mõistis, sellepärast ma talle helistasingi," nähvasin.
„Veider, milline mõistmine teil on," pomises ta turtsatades ja liikus mu selja tagant kapi juurde.
Paar minutit valitses vaikus, kui Rion kapil lebavat kaelakeed puudutas ja ma teda silmanurgast jälgisin.
„Charley ei saatnud mind. Ta ei tea, et ma sinuga kokku olen puutunud. Minu ülesanne on rohkem eemalt vaadata."
YOU ARE READING
Vaikus
Fantasy"Tuul kraapis meeletult õhku, läbi selle oli pea võimatu kuulda kaugenevat undamist nagu äratuskella alarmi. Ükskõik, kuhu ka ei vaataks, kõikjal olid augud. Kiik oli pooleldi kustunud nagu oleks pilt lõpetamata. Pall, mis üle õue veeres, takerdus o...
