Peatükk
6/2
Jay
Tõmbasin pusa sügavamalt selga, kui Olivia mu ees kõndides mind pargi poole tõmbas. Koht oli sünge, kuigi ainult poole tunni eest oli päike paistnud. Nüüd ähvardas pilvisest taevast iga hetk vihma kallata. Õhk oli niiskusest pungil. Olivia lasi mu varrukast lahti ja istus pingile. Jäin ümbrust silmitsema.
„Miks me siin oleme?" küsisin hetke pärast, kui Olivia pilk samuti triivima oli läinud.
Olivia nägu muutus ettevaatlikuks. „Zak tahtis, et ma su siia tooksin. Ta peaks iga hetk ilmuma."
„Olivia," pomisesin ja tõmbasin kapuutsi murelikult pähe.
Viimane mida ma tahtsin oli Zakiga rääkida. Millest tal veel minuga rääkida on?
Nägin, kuidas kogu kaugusest rutakal tempol meie poole kõnnib. Mis toimub?
Kui kogu lähemale jõudis, märkasin selle tõsist ilmet. Zak noogutas korra Oliviale, mille peale tüdruk püsti tõusis, mulle pilgu saatis ja seejärel eemale kõndis.
Kallutasin pead ja tõstsin käed küsivalt üles.
„Mis siin toimub?" küsisin.
Zak viipas mind kaasa ja hakkas aeglase tempoga edasi jalutama.
„Sa oled supi sees. Owen suutis Lucasele su tegudest rääkida. Ma olen päris kindel, et Lucas arvab, et sa ohustad tema kohta. Kõige parem oleks sul hoida eemale igasugusest kontaktist kõigega, mis probleeme võiks tekitada." Zak jäi hetkeks seisma ja jälgis mind.
„Mis sinuga toimub? Mäletad, et teiste mured ei ole sinu omad. Sa peaksid end tagasi hoidma. Kõvasti tagasi hoidma, Jay."
Ma olin seda viimasel ajal palju kuulnud.
„Miks neid nii palju huvitab?"
Zak nägi mõtlik välja. „Ma arvan, et Lucas kahtlustab sind milleski. Ma võin öelda, et sa oled viimasel ajal kuidagi eemale hoidev."
„Selles ongi asi?" turtsatasin ja jäin seisma.
„Lucasele ei meeldi, et sa selle tüdrukuga suhtled."
Raputasin pead ja pöörasin end ümber. „Ma aitasin teda! On see keelatud?!" hüüdsin eemale kõndides.
„Homme on lõpuball." hüüdis Zak vastu.
Selle olin ära unustanud. Jäin seisma ja vaatasin Zakile järele.
„Ära seal mingit jama korralda!" Zak pööras end ümber ja jooksis üle tee.
Ma olin balli ära unustanud. Kogu jama Dumahiga oli mu tähelepanu endale saanud. Olivia istus nüüd samal pargipingil, kus ennegi.
Tundsin, et peaksin teda tänama. Ta tundus kurb olevat. Kui ma pingi juurde jõudsin tõusis ta püsti.
„Aitäh," ütlesin peale vaikust. Olivia naeratas korraks.
„Pole vaja," sõnas ta seejärel ja hakkas eemale kõndima.
Viimasel ajal on mulle tundunud, et kõik kõnnivad eemale. Nad lihtsalt lahkuvad.
„Oota!" hüüdsin.
Nüüd või mitte kunagi.
Olivia jäi seisma ja pööras näoga minu poole.
„Ma tean, et praegu on hilja küsida, aga kas sa tuleksid minuga ballile?"
YOU ARE READING
Vaikus
Fantasy"Tuul kraapis meeletult õhku, läbi selle oli pea võimatu kuulda kaugenevat undamist nagu äratuskella alarmi. Ükskõik, kuhu ka ei vaataks, kõikjal olid augud. Kiik oli pooleldi kustunud nagu oleks pilt lõpetamata. Pall, mis üle õue veeres, takerdus o...
