Vaikus

23. peatükk

                                                   Peatükk

                                                       23

Sky

Tugitoolil istus kogu. Esmapilgul ei tundnud ma teda ära. Tema pea oli kergelt ette vajunud ning ta silmitses mind tuka alt. Ma ei olnud tema pilgus kindel, sest tema silmad olid osaliselt varjatud. Tema käed olid tugitooli toele toetatud ning ühes käes olev relv, mille ta minu poole oli suunanud, oli osaliselt alla vajunud. Iga hingetõmbega paistis tema keha rappuvat nagu oleks sisse hingamine lõputut pingutust nõudnud.

Alles nüüd rändas mu pilk üle kogu tema keha. Ta oli tugitooli seljatoele vajunud. Tema valget triiksärki katsid punased verelaigud ning pea paistis samuti veritsenud olevat, sest tema juuksed olid sellest läbi imbunud. Tema rohelised silmad välgatasid paar korda tuka alt, kuid ta jäi rahulikuks, peaaegu liikumatuks, kui vappumine välja arvata.

Kahtlesin, kuidas ta sisse oli saanud, kui uksel ühtegi verejälge ei olnud. Ma olin olukorrast piisavalt šokeeritud, et lihtsalt paigal seista ja teda jõllitada. Viimane kord, kui ma teda nägin, oli kõik korras, peaaegu rahulik, Zachary oli teinud plaani. Mis vahepeal juhtunud oli?

Mõnda aega valitses täielik vaikus. Aeglaselt surus Rion sõrme vinnastatud kukele ning tõmbas selle klõpsatuse saatel tagasi. Paratamatult jooksis mu pilk uuesti üle tema verise välimuse. Alles nüüd tundsin õhus levivat vihma ja vere kokku segatud rauast lõhna. Veepiisad hakkasid vastu aknaraami plekki peksma ning tuuletõmbus lõi välisukse pauguga kinni, mis mu tardumusest üles ehmatas.

Ma olin valmis kööki märja rätiku järele minema, kuid Rion tabas mu mõtte ja raputas aeglaselt pead, mille peale ta äkitselt köhima hakkas. Veri valgus üle tema alahuule ning tilkus valgele kraele, kui ta toolil ette vajus. Jooksin tema märgist sõltumata kööki, haarasin köögirätiku ja pistsin selle kraani alla. Rion oli pea kätele asetanud vältides uut köhahoogu. 

Ta ei olnud nõus relvast lahti laskma, kui ma seda tema käest ära sikutada üritasin. Ta surus metallist toru vastu pead, kui kätega nägu kattis ning eiras käterätti, kuigi veri tema näolt vaibale tilkus. Ammale see ei meeldiks. Tal kulus peaaegu terve pudel vaibapuhastit ja tund aega, et minu tekitatud teeplekk valgelt kangalt välja pesta. See vaip tuli nüüd ilmselt minema visata.

„Sa pead verejooksu peatama," laususin tema ette kükitades ja rätiku välja sirutades.

Rion kaldus ühele küljele, heitis mulle põgusa pilgu, tõmbas rätiku mu sõrmede vahelt ning pühkis sellega tugitooli käetoelt verd eirates mu otsest käsku.

„Rion!"

Ta võpatas mu hääletooni peale ja viskas rätiku eemale.

„Mis juhtus?" küsisin viimaks, kui Rion uuesti liikumatuks jäi ja silmagi pilgutamata enda ette vaatas.

Nihkusin tugitoolile lähemale ja põlvitasin selle ette. Rion tõmbus tagasi, nii et veri tema lõua otsast mu pükstele langes. Mõnda aega hingas ta raskelt ning sirutas siis käe pükste tasku poole. Tema liigutused olid masinlikud. Ta ei öelnud sõnagi, kui telefoni taskust välja tõmbas ja selle minu poole ulatas ning käeseljaga laubal vere laiali ajas, et seda mitte silma lasta.

Seda oli minu jaoks liiga palju, nii et ma pöörasin pilgu kõrvale ja silmitsesin telefoni, mille ta mulle ulatanud oli. Ekraanil vilkus number. Asetasin telefoni kõrva äärde ja ootasin. Kostus paar kutsuvat tooni enne, kui kõne vastu võeti. Teises otsas kostus katkendlik hingamine ja mootori undamine. Korraga kõlas valjenev sahin ning seejärel pikk vaikus.