Vaikus

2. peatükk

                                                                        Peatükk

                                                                              2

Jay

Vihma sadas. Juba kolmandat päeva järjest. Tavaliselt näitas see, et varsti on tulekul ilusad ilmad. Vihm ei heidutanud mind väga.

Endalegi märkamatult olin kunstitunni vahepausil pliiatsit vastu paberit tagudes aknast välja vaatama jäänud. Jälgisin vihmapiiska, mis kõverat rada mööda klaasi pinda allapoole teed rajas, samal ajal üritasin tabada pliiatsi ja kellatiksumise rütmi kokkusulamist.

Hetkeks paistis see isegi välja tulevat, kuid järgmisel hetkel kiskus keegi mul kõrvaklapid peast ning püüdis õnnestunult mu tähelepanu, kuid see hajus sama kiiresti, kui oli tekkinud.

„Hei, Jay," sõnas Zak venitades, üritades tabada mu emotsioone.

Noogutasin talle ja hakkasin paberile jooni vedama.

„Sa ju tead, et ma...," alustas ta, kuid ülejäänu läks mu kõrvadest mööda.

Zak Dallas- ainuke inimene, kellega ma piisavalt palju läbi käisin. Sellest ajast peale, kui ma siia kooli sattusin ning eksikombel oma jalgpalliandesarnase omaduse avastasin, pean ma taluma tüdrukute pilke ning üritusi minuga rääkida või mind rääkima sundida. Ükskõik kumba. Ma olen sihtmärgiks korvpallitiimile, kes mind kindlasti kõrvaldada tahab, et nad püsiksid tähelepanu keskpunktis.

Ma ei ole tähtsal kohal koolielus, aga ma ei ole ka mitte keegi. Oma koht toiduahelas on neile tähtis. Mulle on tähtis vaid nähtamatuks jäämine. Sisse sulamine. Pigem olen ma seda sorti õpilane, kelle taust koolist puudub, ning kelle elu kohta keegi ei tea ega ei saagi kunagi teada.

Zak oli küll mu ainuke usaldusallikas, kuid isegi talle ei avaldanud ma palju. Ta teadis vaid pinnapealseid asju nagu näiteks suhtestaatus, mis talle hirmus oluline oli, nimi, hobi. Muud erilist ei olnud tal vaja teada.

„...ja sellepärast arvan ma, et peaksime täna Westmounti minema."

Tõstsin pilgu staadionilt, mis meie kooli ees laiutas ning vaatasin nüüd Zakile otsa.

Ta kergitas kulmu.

„Ma kardan, et pean keelduma," pomisesin ja langetasin uuesti pea.

Joonistasin paberil moodustunud kujutisele varjundeid ja täiustasin inimesesarnase olendi silmakuju.

Zak ohkas ja lükkas end lauast eemale ning vaatas ülejäänud klassi poole.

„Sinna tulevad isegi inimesed muudest kohtadest kohale. Mees, sul on võimalik endale tšikk hankida," lausus ta oma lause tähtsust rõhutades, „või siis mitu. Kuidas ise tahad."

Pliiats mu käes jõnksatas imelikult ning tekitas paberisse sügava augu. Mu ootamatu reaktsioon ehmatas mind. Zak turtsatas ning tõusis toolilt.

„Lihtsalt mõtle sellele," lausus ta sosistades enne, kui kellahelin klassi kostus.

Kui Zak oma koha juurde loivama hakkas, püüdis mu tähelepanu hoopis pildil seisev tüdruk.

Ma olin joonistanud ilma mõtlemata tüdruku, keda staadionil ning ka kooli koridoris näinud olin.

Tema tumepruunid juuksed lohakasse krunni seotud. Lillakaspruunid silmad lehelt tühjalt vastu vaatamas. See oli vale. Pilt oli vale. Tüdruku silmad ei oleks pidanud olema tühjad. Kortsutasin paberi kokku ja viskasin selle kotti. Ma olin otsustanud.