Vaikus

1. peatükk

Tumeda kiri - Dumah ; hele kiri - inimesed 

______________________________________________________________

Peatükk

1

 Jay Ashton

  Mul oli aega kaks minutit, et varjuna rahvahulka imbuda ning seejärel kooli toimikute juurde jõuda. Kui õige järeldus teha, siis pidi kooli administraator proua Enthoven igapäevase hajameelsuse tõttu ukse lahti unustama, kui lõunapausile läks, kuid kui mu arvestus valeks kujuneb, ei jää mul muud üle kui improviseerida.

Täpselt 12:10 heliseb kell tundi. Koridor jääb vaikseks. Mul on piisavalt aega, et liikuda toimikute ruumini, leida võti paremast lauasahtlist, kus kooli psühholoog neid hoiab, ning avada sahtel kaustadega.

Ainukeseks takistuseks on kaustade arv. Selle koha pealt pole mul aimugi. Kui kaua kulub enne, kui ma omanimelise kausta leian?

Vaatasin uuesti kella enne, kui koti õlale vinnasin ja rahva hulka imbusin. Nüüd oli liiga hilja mõelda tagajärgede peale. Liiga hilja, et taganeda. Mul oli vaid vaja teada midagi oma minevikust- mingitki märki või jälge, kuidas ma selle keskele sattusin.

Äkki on võimalus, et ma pole üksi? Keegi peab ju teadma. Nad ei saaks seda kummalist õnnetust maha salata. Mingisuguseidki küsimusi peaks ilmuma. Ma ei saanud lihtsalt uppumisest mälukaotuse saada.

Astusin viimasena uksest sisse ning seisatasin kella all täpselt sel ajal, kui tunnikell helises. Hilinemine oli viimane, millest ma praegu huvitunud olin.

Sättisin oma kella täpselt üks minut ette, et saaksin endale ajavaru jätta, kui juhuslikult midagi valesti peaks minema. Õpilased tõmbusid kahte lehte ning peagi oli koridor vaikne.

Tõmbasin varruka kella peale ning sättisin kotti enne, kui rahulikult administraatori laua juurest edasi astusin. Meie koolis ei olnud turvakaameraid. See oli mulle ainult kasulik.

Astusin paar sammu ja olin valmis nurga taha pöörama, kuid peagi oleksin astunud silmitsi kahe naerukihistava tüdrukuga, kes nagu ei kuskilt välja ilmusid. Tõmbusin kiirelt nurga taha, tundes oma südame kiiret tuksumist. See läks liiga napilt. Hääled valjenesid korraks ning kadusid seejärel kaugemale.

Hingasin sügavalt välja ja libistasin end nurga varjust eemale ning astusin kiirelt beeži värvusega ukse suunas, kus elektrooniline silt „Juhatus" kirjas oli.

Äkitselt kuulsin uuesti kergeid samme, kuid oli liiga hilja, et varjuda. Nurga tagant ilmus nähtavale õpilane. Tardusin paigale. Ta ei paistnud mind isegi märkavat, mis mu väikestviisi maha rahustas. Lootsin, et ta ei pane mind tähele ning kõnnib mööda, kuid paar meetrit eemal ta peatus ja tõstis pea. Tundsin, kuidas mu lihased pinguldusid.

Mine, mine juba edasi, mõtlesin närviliselt ja ootasin. Nagu mu mõtteid kuuldes, langetas ta oma ploomilillad silmad - mis minus aina suuremat rahutust tekitasid - ning kõndis edasi, vaatamata kordagi tagasi.

Kergendusohe sundis mind lihaseid lõdvestama ning tähelepanelikum olema. Surusin vaikselt lingi alla ning libistasin end kiirelt kontorisse. Ukse vaikne klõps pani mul külmavärinad üle selja jooksma.

Nüüd on liiga hilja, et taganeda. Vii see lõpuni, sosistas peaaegu kuulmatu hääl mu peas. Jalutasin vaikselt läbi kontori: mööda lauast ning sumisevast arvutimonitorist, ümber raamaturiiuli, mis keset kontorit asetses ning manööverdasin ka ümber tugitooli, mis raamaturiiuli kõrval seisis. Jõudsin ukseni, millega olin viimasel ajal tihti silmitsi seisnud. Psühholoogi kabinet.

Tõrjusin eemale hoiatava hääle oma peas ning surusin lingi vaikselt alla kuni uks paotus ning seejärel lahti vajus. Selles kabinetis lõhnas alati samamoodi- Ms. Burke'i peen lõhnavesi. Mõnikord pani see mu pea ringi käima, mõnikord mõjus see rahustavalt, aga sellises situatsioonis nagu praegu, paneb see mind hoopis läkastama ja nina kinni pigistama, nagu oleks see oht, et keegi on peagi siin.

Lasin pilgul üle riiulite ning laua ja suure akna käia. Ruum oli mulle pähe kulunud - tagaosas asetses peaaegu maast laeni aken, mis valgustas seda kabinetti päeval rohkem, kui sellele eelnevat kontorit, milles paiknesid tervelt 3 akent, akna ees seisis laud ning kontoritool ja omakorda selle ees diivan ning kohvilaud ja tugitool.

Ms. Burke oli küllaltki peen naine. Talle meeldis puhtus ning sellepärast paistsid silma tema laual täpselt veatus reas seisvad pliiatsid. Alustades pikimast kuni välja kõike lühemani.

Ma ei raisanud rohkem aega ning kiirustasin laua juurde, tõmmates lahti parema sahtli. Kergitasin ümbrikutekuhja ning haarasin võtme. Surusin selle kindlalt kätte, kui koti õlalt maha libistasin ning selle rauast kummuti taolise kapi kõrvale asetasin.

Hingasin sügavalt välja ning avasin vaikselt esimese sahtli. Rauast sahtli lahti tõmbamine tõi kuuldavale vaikse hõõrdumishääle. Lasin näppudel üle musta värvi kaustade käia, mille vahelt nimesildid välja paistsid. Kõik nimed olid mulle võõrad.

Ebakindluslaine levis mööda mu mõtteid, kui ma avastasin, et ka teine sahtel sisaldas võõraid kaustu. Avasin kolmanda sahtli, kuid mind peatas külmalaine, mis mööda mu selga üles levis. Lasin käel, mis üle kaustade käis, langeda ning ilma pead pööramata teadsin, et Ta on siin.

„Sa oled kaval," kõlas vaikne hääl mu selja tagant, „kuid kas sa ei riski siiski mitte liiga palju?"

„Sa ei saa kohale ilmuda siis, kui heaks arvad," sõnasin vaikselt ja jätkasin läbiotsimist.

Kuulsin seljatagant madalat naeru, mis seejärel kaugeneva kõlaga vaikis.

Jõudsin välja viimaste kaustadeni, kuid kõik olid võõrad. Ma puudusin sealt! See ei saanud nii olla. Pole võimalik, mõtlesin ja lükkasin vaikse sahinaga sahtli kinni.

„Seda ei ole seal," pomisesin ja surusin võtme lukuauku ning keerasin seda. Kuulsin sahtliluku klõpsu.

Vaatasin esimest korda oma selja taha ning haarasin koti. Dumah'i peaaegu läbipaistev tumedatest suitsuvinedest lõhestunud keha ning mitmesilmaline nägu ei häirinud mind enam. Kunagi see kohutas mind, kuid praeguseks oli ta saanud osaks minu teekonnast.

See ei tohtinud mind häirida. Heitsin pilgu tema käes väikeste siniste leekidega lõõmavale hõbedasele mõõgale, mis tema suitsuses haardes kindlalt paigal püsis samal ajal, kui suitsuvined temast eraldusid ning seejärel ta nagu loori, jälle endasse mässisid.

Ma teadsin algusest peale, et ta pole midagi sellist nagu inimene. Ma ei tea mis ta on. Seda ei avalda ta mulle. Ainuke, mida ma tean on see, et ta on siin, et mul silma peal hoida. Ma arvan, et see on kuidagi seotud nende numbritega, mida ma mäletan. Kuidagi seotud minu surmaga silmitsi seismisega. Ta oli seal, kui ma haiglas lebasin- palati kaugeimas tumedas nurgas. Ta ei öelnud esialgu sõnagi, lihtsalt hõljus ja vaatas. Ta oli ka seal, kui psühholoog mind lugeda proovis, kuid ma olin nagu kinnine raamat, lukk tugevalt ees.

„Sul oleks targem siit kaduda."

Samal hetkel kuulsin ukse nagisemist ning heitsin kiire pilgu olendi suitsusesse näkku. Tema kõik silmad peatusid mul enne, kui temast vaid udune mass järele oli jäänud. Nii kaob ta iga kord.

Jooksin sahtli juurde ning lükkasin võtme uuesti ümbrikukuhja alla. Surusin sahtli kinni ning avasin kõrvale viiva ukse. Kuulsin samme just samal ajal, kui ukse sulgesin ning rahulikult koridoris liiklevasse massi sulandusin. 

_______________________________________________________________________________