Vaikus

11. peatükk

Peatükk

11

Sky

Tundsin, kuidas mu pilgus midagi välgatas, kui kuulsin selja tagant trepi pealt samme lähenemas.

Lootsin, et suudan jätta kergenduskõne mõneks teiseks korraks ja keskenduda segase olukorra välja selgitamisele.

Oweni süüdlaslik pilk liikus mu selja taha. Pöörasin end kandadel ringi.

Ma ei tea, kas mind häiris rohkem fakt, et Rion seisis trepi ees, hambahari suus, ainult rätik puusadel, pilk üllatunud või häiris mind see, et tema n-ö eemalehoidvus Oweni mainimise koha pealt paistis mitte kokku langevat. Muidu poleks ju Owen tema ukse taha ilmunud.

Võib-olla reageerisin ma üle. Rion ei olnud otseselt valetanud ja ta ei usaldanud mind. Miks oleks pidanud ta võõrale oma tegemistest rääkima, veel vähem sõpradest? Ma võisin olla suvaline pettur, kes nuhkis Oweni asukoha järele.

Samas teadis ta ju surmkindlalt, kes me olime ja millega me seotud olime. Olin Owenis pettunud. Ta ilmus siia ukse taha, kuid jättis minule teatamata, et ta välja ilmus. Minu mõte tundus nüüd endale vaid isekas.

Rion tõmbas hambaharja teatraalselt suust ja naeratas Oweni poole, ignoreerides mu pahast pilku.

„Semu, kus sa ringi konnanud oled?"

Saatsin talle ühe terava pilgu, lootes, et ta mind tähele paneb, kuid ta eiras kõiki märke.

Suunasin pilgu Owenile. Ta silmitses tõsiselt Rioni rätikut enne, kui ta pilk mulle langes. Kissitasin silmi, kui tema mõttele järele jõudsin.

Enne, kui suutsin suu avada ja kõiki vastumeelseid argumente, mida kunagi kuulnud olin, välja tulistada, purskas Rion mu selja taga naerma.

„Oeh," ohkas ta peale naeruhoogu ja viipas Oweni sisse, „see ei ole sugugi nii nagu see välja näeb. Mis sind siia tõi?"

Oweni näole ei ilmutanud ühtegi naeratuse sarnast emotsiooni. Ta astus sisse, sulges enda järel ukse ja astus minust mööda Rioni järel kahtlevalt elutuppa. Jäin koridori ebameeldivalt tõrjutuna seisma, kuid järgnesin neile ja peatusin ukseavas.

Owen tiirutas ümber laua enne, kui ohkas ja seisma jäi, kuid ei istunud. Mind tabas mõte, et kas keegi peale minu veel kunagi siin elutoas istunud oli.

Rion seisis mu kõrval, toetus küünarnukiga uksepiidale, hambahari käes.

„Ma olen jamas, tõsises jamas."

Ta vaikis korra, kuid Rioni kulmukergituse peale viis pilgu hajameelselt aknast välja.

„Neil ei läinud meelest ära, et ma jama kokku keerasin, nad lihtsalt lasksid mul uskuda, et hädaoht on möödas. Pidin varjuma. Ta sai mu kätte, aga mul vedas."

„Kes?" küsisin vahele segades, kuid peale Oweni pilgumuutust, kui ta mulle otsa vaatas, tundsin ennast koheselt üleliigse ja kasutuna.

„Nathaniel," mõmises Rion mu kõrval noogutades ja hambaharja tagasi suhu toppides.

Tundsin külmavärinaid, mis mööda mu kaela aeglaselt sõrmeotsteni sulasid.

„See kaabakas jälitab kõiki, kes on julgenud vastu astuda. Pole ime, et ta vanemad rikkujad üles otsib."

Owen noogutas ägedalt.

„Ma kardan, et kui mina pole ohutus kohas, pole seda sina ammugi mitte," sõnas Owen pilku tungivalt Rioni peal hoides nagu üritades mingisugust vihjet edasi anda.