Vaikus

26. peatükk

                                                       Peatükk

                                                          26

Sky

Pigistasin kivi käes, võtsin hoogu ja heitsin sportlase kombel selle läbi maja taga seisva ukse klaasiruudu. Kivi kolksatas kuskil majas ning veeres mööda põrandat. Pistsin käe läbi katkise aknaruudu, kobasin luku järele ning leidsin enda heameeleks haagi, mida ma eelmisel korral silmanud olin. Majas oli külm. Kivist kaminat ei olnud ammu kasutatud ja kiviseinad ei aidanud majal sooja hoida.

Väristasin õlgu nii läbivettimise kui ka oma seisundi tõttu. Suundusin lähemalt ringi vaatamata teisele korrusele vannituppa ning lootsin, et Rion mudaseid jalajälgi põrandal väga pahaks ei pane. Vesi, mis kiviplaatidele tilkus, oli hall ja sopane. 

Vaatasin end peeglist lähemalt ja otsustasin, et ainuüksi sviitri eemaldamine ja haava puhastamine ei tee mind puhtaks, nii et ronisin niigi läbimärgade riietega duši alla ja keerasin vee nii soojaks kui haav kannatas. Hammustasin huulde ja üritasin katkist sviitrivarrukat, mis oli hakanud haavale kleepuma, eemaldada.

Paistis nagu kooriksin ma nahka käelt maha, sest varrukas lipendas kahes suunas ning otsustasin kindluse mõttes selle osa ümber käe ära lõigata. Mõnda aga hoidsin varrukat punetavast haavast, mis jooksis pikki mööda mu käe sisekülge, eemal ja seisin silmad kinni aurava vee all. Verejooks ei olnud peatatud ning peagi hakkas mul ainuüksi sellele pildile mõeldes pea ringi käima ning ma pidin taarudes duši alt väljuma ja lirtsudes peeglikappidest kääre ja marlit otsima.

Leidsin kuhjaga silidituid tabletitopse ja suure purgi valuvaigistit enne, kui märkasin nende keskel pisikesi kääre ja õnneks ka rulli keeratud riidetüki. Lõikasin sviitrivarruka lühemaks, nii et haav täies ulatuses välja paistis ning sidusin riide nii osavalt ja tugevasti ümber selle, kui oskasin.

Selleks, et riie läbi ei liguneks, rabelesin, et ühe käega kampsunit seljast kiskuda ja otsustasin lõpuks midagi Rioni riietest laenata. Ma olin peaaegu kindel, et ta ei oleks saanud selles olukorras ei öelda. Mu käsi valutas surve tõttu ning hambad ristis avasin ma kordamööda lukustamata uksi kuni leidsin midagi, mis meenutas magamistuba.

Ehmatasin, sest uksest sisse astudes vaatasin esialgu otsa endale. Suur peegel oli asetatud just teisele poole ruumi. Riidekapp oli hiiglaslik ja meenutas ainukesena midagi modernset selles ruumis. See oli küll pooltühi, kuid sisaldas kuhjaga tumedaid pükse, jakke, kampsuneid, mantleid ja pluuse. Tirisin välja musta kampsuni, millel laiutas peal ring ja keeruline sümbol, mida kaunistasid mustad roosid.

Tegin ohtralt grimasse, kui seda üle pea tõmbasin ning pidin peaaegu ehmatusest istuli kukkuma, kui ümber pöörates ukseavas vihase ilmega tilkuva Cameroni avastasin. Ma olin teinud omajagu palju lärmi, nii et ma ei olnud teda seal seismas märganud ega kuulnud.

Tõmbasin juuksed kampsuni serva alt välja ja ohkasin kergendusest, kuid Cameron takistas mul rääkimast.

„Ma arvasin, et sa oled surnud."

Mu kergendunud näoilme kadus kiiresti. Loomulikult oli ta majas käinud.

„Mind rünnati. Ta kandis vihmajopet ja kapuutsi, tema nägu oli varjatud. See pidi olema Azraeliga seotud."

„Said sa viga?"

„Ei," ütlesin kiiresti.

Cameroni esialgne ilme oli kadunud ning ta väristas õlgu toas ringi vaadates.

„Kuidas sa teadsid?"

Cameron astus tuppa, võttis tilkuva jaki seljast ära ja asetas selle nagisse ning raputas juukseid. Pritsmed lendasid minuni, hõõrusin need käeseljal laiali.