Vaikus

19. peatükk/ 2. osa

                                                            Peatükk

                                                              19/2

Sky

Rion tõmbus kaitsvasse hoiakusse. Kui ta mind midagi ütlemas ei kuulnud, pööras ta ümber.

Owen naeris kõrvalt.

„Tunnista tõde, semu, nii te kaugele ei jõua."

Rion pööras pilgu Owenile ja virutas talle relva päraga vastu pead. Owen taganes paar sammu, selg vastu vitriini lajatamas, nii et selle klaas võnkuma lõi.

Owen pomises midagi ärritunult endast raamatuid eemale lükates.

„Ära mängi õnnega, Myers," sülgas Rion.

„Terring!" prahvatasin hoiatavalt.

Võisin selgelt näha tema üllatunud ilmet. Ma ei olnud teda varem nii kutsunud.

„Ütle, et see on nali."

Ma vaevu nägin hämaras Rioni pikka figuuri, mis teda ümbrusest eristas, aga ma nägin selgelt tema hõõguvaid iiriseid. Tema pilk ei olnud sõbralik.

„Kas ma näen välja nagu ma teeksin nalja?" küsis ta, näol võbelev ärritumus.

„Kas sa tõesti tahad teada?"

Rion vangutas pead, pilk Oweni iga liigutust jälgimas.

„Mine autosse ja oota. Tume BMW teisel pool teed, võtmed on süütes."

Nihutasin end riiulist eemale, kaasates sellega mitmete raamatute põrandale langemise.

„Mitte enne, kui sa räägid, mis siin toimub."

„Ma juba ütlesin, Sky, mida sul vaja teada on. Ülejäänu ei ole oluline." Rion korjas maast üles midagi läikivat, mille ma hetke pärast ära tundsin, ja viskas selle mulle.

„Kanna seda kaasas."

Heitsin pendeldavale graveeringutega kaelakeele põgusa pilgu. Ilmselt oli selle kinnitus rabelemise käigus katkenud.

„Nathaniel ei tea? Azrael? Nõukogu arvab, et see on..."

Rion noogutas. „Nüüd mine!" ütles ta tungivalt ja pöördus tagasi Oweni poole, kes meid kogu selle aja lõbusa ilmega vaadelnud oli.

„Sa ei saa mind lihtsalt ringi käsutada. Ma ei ole..."

„Senikaua kuni sul olukorrast aimugi ei ole, soovitan ma sul vait jääda ja mind kuulata. Ma ei kavatse end mitu korda korrata, Sky."

Üritasin paari hetke vältel talle silmadega nooli saata, kuid ebaõnnestunult. Tema pilk oli sama otsusekindel nagu... tegelikult nagu ei midagi, mida ma varem eiranud oleks. Alla andes, kuid endiselt ärritununa marssisin nendest mööda, uksest välja, ühes käes kaelakee ja teises tundmatu raamat, mille kuidagi poest kaasa olin haaranud. Lisaks kõigele muule tundsin ennast vargana. Oleksin pidanud kas või raha letile jätma, sest segadus, mille me seal korraldasime ei saanud kuidagi tuule ega mõne kogemata sissepääsenud linnu süüks ajada. Sellele oli pisut liiga hilja mõelda, kui ma vihaselt üle tee trampisin, süsimusta BMW ukselinki otsisin ja end kõrvalistmele libistasin.

Põrnitsesin poodi, selle pimedaid aknaid, kus võis näha vaid kahe varju liikumist, kui olla eriti tähelepanelik, ja õrna peegeldust raamaturiiulitest. Otsisin pilguga oma renditud Volkswagenit ning selle tuvastanud, astusin uuesti autost välja. Toonitud klaasidega masin seisis keset jalakäijate teed. Juhiuks seisis lahti ning tuli põles. Sörkisin tagasi autoni ja sulgesin selle ukse ning otsisin väiksemaidki mõlke, mis mulle pahandust kaela võisid tuua. Üllatusega pidin tõdema, et auto oli igati korras, väljaarvatud pisike värvikriimustus auto kerel peaaegu esimese rehvi juures. See oli üleelatav.