Vaikus

22. peatükk/ 2. osa

                                                      Peatükk

                                                       22/2

Sky

Kell oli veerand kuus saanud, kui ma Bentley vilkuva kütusepaagi näitajaga linna lähedal laohoonete vahele keerasin ja masina tuttavas kohas puu alla parkisin. Vaatamata kellaajale ei olnud taevas ikka veel valgemaks muutunud. Öö ei tahtnud lõppeda.

Mootor undas veel pärast kümmet minutit autos istumist ning lülitus siis välja. Ma oleksin pidanud muretsema selle pärast, mida ma tühja paagiga peale peaksin hakkama, kuid ainus, millele ma mõelda sain, oli ähmane plaan, mis mind tagasi laohooneteni vedas.

Üks turvamajadest paiknes siin. Viimane kord, kui ma siiakanti sattusin, tegi Owen pool korteri seinast maatasa.

Tõmbasin võtme süütest välja ja peitsin selle teksapükste taskusse. Kontrollisin telefoni akut ja lasin pilgul viimast korda üle tuule käes liikuvate puuokste ja tänavavalgutusvarjude joosta. Kõik oli vaikne. Välja arvatud puude, mis ruudukujulise pargilapina keset suurt asfaltplatsi seisid. Mitte ühtegi inimest. Ma kahtlesin, kas Nathaniel mind kuulnud oli.

Lükkasin ukse lahti. Ma ei saanud ümber mõelda. Mul ei olnud kuhugi minna. Pigistasin telefoni tugevamini kätte. Mahajäätud laohoone kõrval seisis lagunenud baar, mille fassaad oli looka vajunud ning puidust aknaluugid kiikusid hingedel. Uks oli viimasest korrast Rioni keha raskuse tõttu eest ära vajunud.

Sammusin üle asfalttee pargilapi suunas, liikusin puude vahelt mööda ja astusin uuesti asfaldile. Ma ei uskunud, et Nathaniel oleks selle koha ära unustanud. Mina kindlasti ei unustanud. Põrnitsesin baari pimedasse ukseavasse ja vaatasin uuesti enda ümber ringi. See koht oli maha jäetud.

Katsetasin puidust trepi vastupidavust ning astusin sammu ukseavale lähemale. Maja seintelt koorus läbiimbumisest mädanenud puitu. Põrandalauad nagisesid mu raskuse all, kriuksusid, kui ma edasi astusin ning andsid ajapikku alla. Aknapaneel kõikus vaevaliselt ühel hingel tuule käes ning lõi nurgaga vastu maja seina piisavalt kõvasti, et mind võpatama panna. Põrkasin laudade naksudes vastu uksepiita. Aknaluuk pendeldas mõnda aega kuni tuuleiil vaikis.

Kontrollisin uuesti oma seljatagust. Nähes Bentley varju endiselt puude vahel ja kuuldes puulehtede sahinat tuule käes, astusin üle lävepaku pimedasse majja.

Ma olin jõudnud vaid paar sammu astuda, kui jala millegi vastu lõin, mis kolisedes eemale veeres. Pimedusega harjumine võttis aega. Isegi ähmane tänavavalgustite kuma ei suutnud vana baari sisemust valgustada.

Avasin telefoni luku ja tõstsin ekraani enda ette. Suurem osa puitpõrandast oli mattunud sissevajunud laetalade alla. Põrandal vedelesid üksikud plekist kruusid, üks ümmargune teekann ja hulganisti klaasikilde. Baarilett oli ühest äärest lagunenud, kuid seisis peaaegu kindlalt koos. Katus, mis ühest otsast sisse oli vajunud, tekitas baari nurka krohvi- ja kivihunniku. Sunnasin valguse enda ette, kui üle klaasikildude astusin.

Kaks ümmargust lauda seisid ruumi seina ääres. Toolid nende kõrval olid ümber läinud. Mu tähelepanu püüdis helkiv valgus, mis mulle põrandalt vastu peegeldus. Pühkisin krohvipudi eemale, langetasin telefoni ekraanil kumava valguse põrandale ja puudutasin helkiva eseme pinda. See oli peenike rõngastega hõbedast kett.

Korjasin selle maast üles ning tõstsin valgusele lähemale. Kett oli liiga väike kaelakee jaoks. Selle küljes rippus võtmekujuline metallist kaunistus. Keerutasin seda sõrmede vahel. Ehte kinnituskoht oli purunenud. Peale lühikest analüüsi pistsin kee taskusse. Heitsin ruumile teise pilgu ning pistsin lõpuks telefoni taskusse, kui mu silma hämarusega ära harjuma hakkasid.