Vaikus

22. peatükk

                                               Peatükk

                                                      22

Sky

„Zachary," laususin vaikselt, kui Winteri selg mu vaateväljast kadus, „sina olid see, kes väitis, et minu plaanidest välja jätmine oli viga. Ma ei taha Charley ega Amma elu ohtu seada."

Ma olin viimane, kes elutuppa peale Zachary jäänud oli. Koosoleku viimastel piinarikkalt vaiksetel minutitel olime kuulnud taas toibunud Oweni katseid end puust posti küljest vabastada, või selle endaga kaasa tirida ja nii maja meile kõigile kaela kukutada. Ma ei olnud täpselt kindel, milline variant õige oli ja kuidas Owenil nii palju jõudu jagus, aga tema tekitatud lärm oli piisavalt vali, et sundida kõiki uuesti püsti hüppama. Mina, Zachary ja Winter olime kõikumatult elutuppa jäänud, kuni ma oma ebaõnnestunult intensiivse pilguga Winterile teada üritasin anda, et mul oli vaja Zachary'ga nelja silma all rääkida.

„Nad ei ole väiksemas ohus, kui sind seal ei ole. Ma pean sinuga aus olema, Sky."

Ta tegi lühikese pausi saamaks kinnitust – minu kulgukergitusega – sellele, et võis ükskõik, kui depressiivse teate edasi anda.

„See võib olla üks viimaseid kordi, kui sa neid näed. Ükskõik, mis peale seda ka ei juhtuks. Ma ei viita vaid kõige hullemale. Sa ju tead, mis juhtub, kui su sõber viga saab."

Ma teadsin, et ta mõtles ''sõbra'' all Owenit ja ma teadsin, millised mu võimalused olid. Mida ma teha sain? Ma ei oleks saanud Zachary silme all kätega vehkima hakata ja nutta. Ma olin pettunud. Ma olin vihane ja ma kartsin, aga ma ei saanud midagi muud teha, kui plaanist kinni pidada.

Zachary tõstis käe, et ma midagi ütlema ei hakkaks, kuid ma olin kindel, et mul polnud see veel plaaniski. Ma üritasin alles seedida esimest korda välja öeldud sõnu, mida ma viimased kümme minutit peas edasi-tagasi kerinud olin, et ennast sellega harjuma sundida. Irooniliselt võttes oli meie elu kogu aeg ohus olnud, aga alles nüüd muutus ebamugav vaikus talumatuks appikarjeks.

Alles nüüd tundsin, et me kõik kartsime, kuigi ei osanud seda väga hästi väljendada. Ilmselt oli grupinutmise seanssideks liiga hilja, sest aeg hakkas otsa saama. Ükskõik, kui keeruline olukord ka ei tundunud, osa minust uskus, peaaegu teadis, et me tuleme sellest elusana välja.

Minu kohta ebaloogilisel kombel ei tundnud ma vajadust õhku ahmida ega kokku vajuvate seinade eest ära joosta. Ma vastasin Zachary märkusele noogutusega. See oli hädine, kuid siiamaani parim noogutus, mille ma mõistmise kinnitamiseks anda sain.

„Ma ei lähe kuhugi, Zac," laususin pehmemalt, üritades teda sõbralikuma tooniga veenda.

Ma oleksin tahtnud öelda, et see oli ainuke asi, mida nad minu heaks teha said, sest olid niigi palju kokku keeranud ja ütlemata jätnud, aga ma ei leidnud, et oleks olnud aeg olla tänamatu. Nad olid mind siiski kaitsnud. Isegi mitte see ei olnud oluline. Nad olid kaitsnud Charley't ja Ammat.

Zachary näolihased lõdvenesid ja kortsud kulmude ümber silenesid. Ma olin valmis mõtlema sellele, milline ülesanne mulle antakse, kui Zachary näole uuesti kõiketeadlik ilme libises. Tema pilk rändas minu (ma olin diivanilt püsti tõusnud ja seisin näoga köögi suunas, põlved peaaegu vastu kohvilauda) selja taha.

„Meyers on ärkvel, aga uimane. Ta ajas mõned vaasid ümber."

Ma ei pööranud ringi, kui Rioni häält kuulsin. Zachary mühatas, ilmselgelt ärritunud, et tema maja maatasa tehti.