Vaikus

18. peatükk

                                                     Peatükk

                                                         18

Sky

Lugesin kolmandat korda õhtust telekava kuiva rätiku sisse mähituna, et mitte tabada Jay'd, kes teisest toa otsast Rionit altkulmu põrnitses. Rion ei pööranud sellele tähelepanu ja keeldus ka rätikust ning istus siiamaani märgade riietega tugitoolis, jalad kohvilaual, ja luges raamatut.

Hallutsinogeen ei mõjunud enam nii tugevalt. Ma võisin selles kindel olla. Rioni pilk polnud enam nii segane. Ma sain aru, et ta oli süvenenud, kuid mitte raamatusse. Kahekümnes ja kahekümne esimene lehekülg seisid juba viimased veerand tundi lahti.

Aeg-ajalt vahetas Rion poosi. Nägin, et tal oli endiselt valus, kuid ta keeldus õmblustest ja loomulikult ka haiglasse minekust. Rion korrutas, et peab Charley'ga nelja silma all rääkima, kuigi ta teadis, et mulle see rõõmu ei valmistanud. Teda lihtsalt ei huvitanud. Minu küsimusele seoses sellega, mis temaga täpselt juhtunud oli ja miks, tegi ta näo, et ei kuulnud mind.

Jay oli leidnud meid vannitoast ning ma olin pidanud äärmiselt ettevaatlik olema, et nende vahel pinget ei tekiks. Mul ei olnud vaja katkisi seinu või peegleid ja laudu. Loomulikult oli sarkastiline sõnavahetus vältimatu ning sellest ajast peale olid nad üksteist vahelduva eduga põrnitsenud. Me ootasime Charley't ning kui välisuks lõpuks kriiksatas, tõusis Rion välgukiirusel püsti ja kõndis koridori.

Rullisin närviliselt telekava servi ja jäin diivanile istuma. Pöörasin pilgu välisuksele alles siis, kui Charley võtmed lauale asetas ja meid kolme tõsisel pilgul seiras.

„Meil on...," alustas Rion.

„Ma arvasin, et väljendasin end selgesti, kui ütlesin, et sa siia ei helistaks. Veel vähem ise kohale ei tuleks."

Tõusin diivanilt ja viskasin ajakirja lauale, mille peale Charley oma pingul pilgu Rioni väljakutsuvalt hoiakult eemale tiris.

„Oh, Sky, ma ei märganud sind," lausus ta, hääl endiselt kriipiv, ja asetas portfelli põrandale ning astus Rionist mööda.

„Õhtust, Jay," lausus ta seejärel Jay'le, kes minu kõrvale ilmunud oli.

„Kas ma tohiksin nüüd teada, mis siin toimub?"

Charley ilme muutus peaaegu äratundmatult ametlikuks. Peaaegu nagu hakkaks ta sõda plaanima. Muidugi ei olnud olukord sellest väga kaugel.

„Mul on vaja rääkida," lausus Rion tungivalt ja pööras siis pilgu minule, kui Charley kulme kergitas, ning lisas: „Nelja silma all."

Surusin hambad kokku. Kas Rion oli ära unustanud, kes teda aidanud oli? Kuidas sai ta ikka veel nii isekas olla?

Minu suureks hämminguks noogutas Charley peaaegu kohe ja viipas käega oma kabineti poole.

Rion seisatas viivuks ja heitis pilgu Jay'le.

„Sina ka, Ashton," lausus ta, kuid Jay raputas pead ikka veel mu kõrval seistes.

„Ma usun, et saan ka ilma selle informatsioonita hakkama, aitäh."

Seisin ikka veel köögis, haavunud pilk näol, kui uks Charley selja taga kinni langes ning kabinetist jutupominat kostma hakkas.

„Kas sa usud seda?" pahvatasin ja raputasin pead.

„Vahel ma tahaksin lihtsalt...," pomisesin rusikaid kokku surudes ja õhus piltliku kaare tehes.