Vaikus

5. peatükk

                                                                    Peatükk

                                                                          5

Sky

„See on naeruväärne," laususin süüdistavalt, kui Jay maasturisse tagasi istusin.

Jay ei teinud minust välja.

„Mul ei ole isegi telefoni. Kuidas ma ütlen, et ''kooli'' ööseks jään?"

„Homme ütled."

„Mu koduaresti pikendatakse kõvasti. Kas te tõesti ei oleks võinud sõnadega rääkida?"

Jay keeras võtit süütes.

„Kui veab, saad kuidagi koju sisse hiilida," sõnas ta.

Ma ei vastanud. Mul lihtsalt ei olnud midagi öelda. Ei oleks ettegi kujutanud, et ma kõige selle keskele satun. Mul on täiesti kõrini kõigest.

Jay peatas auto ühe tumeda tooniga maja ees. Maja oli ilus, veidi sünge, aga ilus.

Ta astus autost välja ja kõndis maja poole. Tusaselt väljusin samuti autost ja kiirendasin sammu, et läbi suurte väravate talle järele jõuda.

Aed oli hästi hooldatud, punaste värvustega lilled ümbritsesid kiviterrassi.

Jay avas välisukse ja astus sisse ning liikus läbi elutoa trepi poole samal ajal, kui mina elutuba jõllitasin.

Maja, mis väljast oli tumedates toonides, oli seest täis heledate varjunditega mööblit. Seest ei olnud see iseenesest nii suur, kuid hästi kujundatud, vähemalt mulle tundus.

Kõhklevalt seisin välisukse juures.

„Kas sa kavatsedki sinna jääda?" küsis Jay ilma ümber pööramata ja suundus trepist üles.

Võtsin ketsid jalast, kuid jätsin jaki selga.

Ettevaatlikult kõndisin trepini. Kedagi ei paistnud kodus olevat.

Astusin Jay järel tuppa. Ta sulges ukse.

Ma olin ette kujutanud, et poisi tuba on segamini, kuid siin valitses puhtus. Kõik olid omal kohal. See tuba erines elutoast. Selle sisustus oli pigem tume. Valgus oli madalaks keeratud.

Jay liikus edasi teise ukse juurde. Seal oli arvatavasti vannituba. Ta tuli tagasi väikese kotiga, mille sees paistis olevat sinise värvusega vedel aine.

Ta ulatas selle mulle.

„Hoia seda peal."

Tundsin, kuidas külmus mööda mu põske alla-üles jookseb. See leevendas valu.

„On võimalik, et sul ei tule isegi sinikat. Ta lõi küllaltki lõua lähedale."

Seisin külmakott käes ukse juures ja tundsin end tobedalt. Jay istus arvutitoolile ja korjas laualt pabereid.

Liikusin raamaturiiulini.

„Sa loed mütoloogiat?" küsisin ja puudutasin sõrmega vana raamatut nagu kartes, et see võib liivaks pudeneda.

„Enam-vähem," lausus ta ja toetas peaga vastu arvutitooli tuge.

„Sa võid istuda," ütles ta ja näitas voodile.

„Ei, aitäh!" laususin kiirelt ja uurisin raamatuid edasi.

Jay

Vaatasin, kuidas Sky raamatut lappab. Ta tundus olevat nii keskendunud, aga tõttöelda polnud tema see, mis mu tähelepanu uuesti tõmbas. Kaelakee, mis ta jaki varjust välja oli tulnud, püüdis uuesti mu tähelepanu. See oli ikka veel nii tuttav.

Nõjatusin toolil ette ja püüdsin meelde tuletada, kus ma sellist näha oleksin võinud.

„Kui tohib küsida, siis kust sa selle kaelakee said?"

Sky tõstis pilgu raamatult, kuid langetas selle uuesti, kui tema lillad silmad minuni jõudsid.

„Ma arvan, et mu ema kinkis selle," lausus ta lühidalt.

Kallutasin pead. „Sa arvad?"

„Jah, ta..." Sky pani vaikselt raamatu kinni, naeratas kiirelt ja asetas köite tagasi riiulile.

Avasin suu, kuid sulgesin selle aeglaselt. Ma sain aru, mis ta öelda oli tahtnud.

„Vabandust."

Ta ei teinud minust välja, vaid uuris oma kaelakeed.

„Ma arvasin, et see tähendab midagi. Et sellel kaelakees on tähendus. Ma ei ole selles kindel, aga ma tunnen ennast paremini, kui see mu lähedal on." Ta sulges silmad. „Mitte et sa aru saaksid, mis ma mõtlen. See juhtus küllaltki ootamatult. Me sõitsime kuskile või tulime kuskilt. Ma ei mäleta. Mäletan auto esitulesid väga lähedal, arvatavasti kokkupõrge, ning järgmisel hetkel lõin pea ära. Tundsin, kuidas auto langes. Me sõitsime kuskilt alla. Peale seda oli ümbrus märg. Ma ei saanud silmi lahti... selline tunne nagu sa ei kontrolliks oma keha, aga tajuksid kõike. Mul oli liiga vähe õhku. Ülejäänud oli üks tühi auk kuni ma haiglas ärkasin. Üksi."

Toetusin uuesti vastu seljatuge.

Sky silmad olid kinni, ta oli külmakoti lauanurgale pannud ning raamat, mille ta oli kätte võtnud, oli maha kukkunud.

Ma ei osanud midagi öelda. Tundsin talle kaasa. Vist.

Imelik oli see, et meil oli siiski midagi ühist. Ma sain ennast olukorraga samastada, sest minu isa oli mind lihtsalt lapsena maha jätnud, kuigi tema olukord erines sellest küllaltki palju.

„Vabandust, ma ei tahtnud...,"sõnas Sky ja korjas raamatu maast. Tema näkku oli kerkinud kivine ilme.

Ta lülitas ennast välja. Tundus nagu oleks see esimene kord, kui ta sellest kellelegi rääkiks.

„Tahad sa teed või midagi?" Ma tundusin nii tobedana, et jäin kiiresti vait. Tundsin ennast istudes halvasti.

Sky raputas pead ja lükkas juuksed selja taha.

„Sa võid ju istuda," laususin.

Ta kahtles korra ning sammus seejärel voodini ja istus selle äärele.

Trummeldasin sõrmedega laual. Ma ei teadnud, mida talle öelda, tundus, nagu ta ei tahaks, et ma midagi ütleksin. Pigem tundus talle endalegi üllatusena, et ta sellest mulle rääkis. Seda võis tema näost välja lugeda.

„Ma arvan, et sa saaksid külalistetoas magada. Ma ei usu, et sa koju minema hakkad." Köhatasin ja tõusin püsti ning võtsin tema koti, mis laua kõrval lebas enda kätte.

Sky tõusis samuti ja järgnes mulle, kui ma ta kõrvaltoani juhatasin.

„Seal on vannituba," ütlesin ja näitasin ukse poole, mis toa ühe seina ääres seisis.

Sky noogutas ning sirutas käe koti poole.

Jäin talle otsa vaatama. Mu käsi ei lasknud kotist lahti. Mu pilk langes uuesti kaelakeele. Nägin seda nüüd lähemalt. See oli ilus. Pruunikas sulg oli kinnitatud graveeringutega silindrikujulisele metallitükile ja see omakorda nahast pandlale.

Puudutasin seda sõrmega. Tundsin välku, mis mu silme ette lõi. Mu ette kerkisid autolaternate valgusvihud ja hetk hiljem nägin seda sama kaelakeed kellegi lumivalges kaelas.

Tõmbasin käe eemale. Endalegi üllatuseks olin hakanud hingeldama. Soolase vee lõhn lämmatas mu ninasõõrmeid.

Lasin kotist lahti ja taganesin ukse juurde.

„Kui sul midagi vaja on, siis tead, kust mind leida."

Enne, kui ukse sulgesin nägin Sky segaduses nägu.

Midagi oli valesti.

Oma toani jõudes panin kiiresti ukse kinni ja hingasin sisse-välja. Ümber pöörates kivistusin uuesti paigale.

„Dumah?"