Vaikus

12. peatükk/ 2. osa

Peatükk

12/2

Sky

Mööda kõhedusest lehkavat tänavat edasi kiirustades ja aeg-ajalt selja taha vaadates mõtlesin esimest korda sellele, mis kõik valesti oli läinud.

Kuidas oli võimalik, et ma siia sattusin? Ma olin sellest küsimusest eemale hoidnud ja end petnud, sundides ennast mõtlema sellele, et see kõik on normaalne. See ei olnud normaalne.

Nüüd üksinda keset pimedat tänavat ja kaugel automürinast, mind saatmas ainult mu sammude kõla vihmasabinas, hingeõhust moodustunud aurupilv ja hirm kuskil sügaval paisumas, lisasin kiirust.

Ma olin jätnud välja ühe olulise fakti. Nimelt ei olnud mul aimugi, kuidas tagasi linna saada. Jala liikudes võtaks see igaviku ja öö saabudes külmuksin surnuks. Võib-olla liialdasin, kuid sellegi poolest teadsin, et olin eksinud, kui jõudsin kortermajadest koosneva West Resort'i lõppu.

Viimane kõrge hoone ja edasi viis ainult pikk maantee. Juhul kui ma õigesti arvestasin, viis see tee hoopis teise linna, kuigi mu suunataju oli selleks ajaks kadunud ja rohkem tegelesin ma hammaste plagistamisega, kui sellega, et mõelda, kuidas siit minema saada.

Olin oma mõtetes nii kinni, et ei pannud peaaegu tähelegi, kuidas signaali andev sõiduauto minu suunas kihutas. Mul jäi hing kinni, kui masin mu nina eest mööda kihutas ja mööda maanteed edasi sõites peagi silmist kadus. See oli juba teine sõiduk täna, mis mind peaaegu alla oleks ajanud.

Kogusin end veidi. Mul ei jäänud muud üle, kui tagasi kõndida. Ületasin tee ja tõmbusin majade vahele. Kõik selle juures tundus tuttav. Ma võisin eksida, kuid raamatukogu, kuhu sisse murdsime, võis olla sama, mida praegu silmitsesin. Tõmbasin veest raskeks muutunud sviitri hõlmad koomale ja jalutasin tagasi.

Raske oli mõelda sellele, et olin kuhugi sisse murdnud ja nüüd kondasin üksinda tänavatel, mida ma ei tundnud ja liikusin ringi inimestega, keda ei usaldanud. See ei olnud mina.

Möödus umbes kümme minutit. Ma ei olnud kellaajas kindel, kuid süsimusta taevast jälgides oletasin, et kell oli kuskil kaks öösel. Võib-olla vähem, võib-olla rohkem.

Mida kauem ma edasi kõndisin, seda rohkem sai kindlaks, et lähenen laohoonetele.

Kuulsin tugevat paugatust, mis kõrvades kajavat vaikust lõhestas ja mind ehmatas. Sellele ei järgnenud midagi. Tõmbusin automaatselt madalale ja vaatasin selja taha. Lasu kaja kõlas veel mõnda aega mu kõrvus kuni ümbrus uuesti vaikseks jäi.

Jõudsin joostes hallist plekist hoone küljele ja jäin seal pidama. Ma ei olnud nii hirmunud, kui olin olnud korteris, kuid ma ei saanud endale lubada mõtet sellest, kes oli pihta saanud või, kes oli tulistanud.

Silmasin tuttava masina tumedat siluetti ja peagi sööstsin üle tee selle poole. Ma teadsin, kus olin ja ma teadsin, et mu auto oli välja surnud, kuid mul ei jäänud erilist valikut.

Jooksin masina poole samal hetkel, kui kajas uus lask. Sel korral tardusin paigale. Nagu ka eelmisel korral, jäi ka sellel korral ümbrus vaikseks, kuid olukord oli teisiti. Ma olin veendunud, et kuulsin, kuidas kuul mu kõrvust mööda tuhises.

„Järgmine ei lähe mööda, ma luban."

Olles toimunust liialt šokeeritud, tõstsin käed üles ja pöörasin end aeglaselt ümber.

Rion seisis, relv ühes käes, toru minu suunas ja pilk sihikindel.

„Kus Owen on?"

Ma ei saanud aru, miks ma just seda küsisin, kuid Rioni pilgu muutumatus kinnitas mulle, et tal polnud kavatsust mulle midagi seletada.