Vaikus

9. peatükk

                                                                         Peatükk

                                                                             9

Sky

Ma tundsin end nihelemas enne, kui pime valgus mind endasse tiris. Jälle.

Kaikuva huilge peale avasin silmad. Kompasin maad enda all, sest silmad polnud avamiseks valmis. Ma käskisin endal rahulikuks jääda. Kas ma olin unes kõndinud? Kuidas ma majast välja sattusin?

Nuusutasin õhku. Märja sambla ja okaste lõhn täitis mu meeled. Avasin silmad, katsudes niisket pinnast. Täpselt see, mida olin tundnud. Märg sammal ja okkad. Mu lihased olid kanged ja valulised, nagu oleksin kaua jooksnud.

„Ära muretse, lihasvalu taandub kiiresti. See on üks sümptomitest."

Hääle peale ajasin end sirgu ja tõusin käte abil püsti. Mu silmad otsisid hääle omanikku. See oli unenägu? Oli see siis üks selline unenägu nagu eelmine oli olnud? Minu unenäod ei sisaldanud kunagi isikuid, kes räägivad, peale eelmise ja nüüd selle.

Masseerisin oma tuikavat kaela ja keerasin end ümber. Mu silmad harjusid tasapisi pimedusega ning nüüd märkasin, et seisin metsas. See polnud just suurem asi üllatus.

Veidralt pime mets. Puud kõrgusid tihedalt üksteise kõrval, ainult üks jalgtee lookles keset metsa. Jalgtee, mille ääres ma nüüd seisin. See polnud see mets, kuhu ma olin enne ära eksinud. Ma olin kuskil mujal.

Silmitsesin valget kuud ja seejärel kogu, kes eemal puu vastu toetus. Ta seisis teisel pool jalgteed, millele kuu valgust heitis.

„Kas sa teadsid, et unenäos ei saa olla isikuid ega kohti, kas või üksikasju, mida sa varem näinud ei ole? Ma olen päris kindel, et võid seda omamoodi reaalsuseks kutsuda."

Võõras rääkis rahuliku häälega. Tundus, nagu juhtuks temaga nii koguaeg. Või teeks ta nii pidevalt. Ma ei olnud närvis, sest ei leidnud põhjust, et olla.

Peale kõike, mida ma juba läbi elanud olin ja asjade, mida ma ei mõistnud, ei leidnud ma enam tõesti põhjust, miks olla närvis, ehmunud või hüsteeriline.

„Kas ma olen sind varem näinud?" küsisin seejärel kogu silmitsedes.

„Sa ei kuula, mida ma räägin, ega ju?" Ma ei näinud ta näoilmet, kuid tajusin hääles pilkavust.

„Unenäod ja reaalsus. Nii et ma saan sind näha siin sellepärast, et olen sind juba varem näinud?" Mu mõte paistis kõlavat küsimusena.

„Midagi taolist," lausus tundmatu.

Kuulsin kerget sahinat ja kogu eemaldus puust. Ta astus valgusvihu sisse.

Metallläikega juuksed- tumesinised, külmad silmad- ma teadsin teda. Olin teda tõesti varem näinud. Ma tundsin ta hääle ju ära.

Ma ei teadnud millise küsimusega esimesena alustada.

„Lase käiku milline ise soovid, ma üritan vastata," lausus ta igavleval toonil.

Kortsutasin kulmu. Mõtete lugemine?

„Kuidas sa...?"

„Ei, kullake, see pole see küsimus, millele ma saaksin vastata."

Närisin mõtlevalt alahuult.

„Miks mina? Miks ma siin olen?"

Poiss naeratas viivuks. Naeratus jooksis üle tema huulte nagu tume vari. See pani õlgu väristama.