Vaikus

7. peatükk

                                                                            Peatükk

                                                                                7

Jay

„Jay!"

Asetasin käed pea taha ja toetasin ennast vastu seina. Istusin põrandal kuna ei leidnud paremat kohta, et mõelda.

Ma olin ballilt koju sõitnud. Teel olin jälitanud Sky'd, kuid see kujunes välja katastroofiks. Oleksin tekitanud peaaegu avarii. Olivia, kes mu kõrvalistmel peaaegu hulluks läks ei mõistnud, miks ma teda jälitan. Ta ei mõistakski. Ma ei suuda mõelda. Isegi mina ei mõista. Ma ei tea, mida teha. Kas ma peaksin politseisse minema? Ma sõitsin talle otsa. Mina.

Kõlas tugev koputus ja põrand naksus.

„Jay, on sinuga kõik korras?"

Lasin peal kuklasse vajuda ja jõllitasin lage.

„Ei, Olivia, ei ole," laususin vaikselt.

Arvatavasti ta seda ei kuulnud.

„Kas ma võin sisse tulla?"

Järsult meenus mulle vana ajalehetrükikoda. Midagi pidi ju seal olema, mida ma saaksin kasutada, et selgust saada enne, kui ma tean, mida teha.

Tõukasin end maast püsti ja võtsin pintsaku, mis voodil lebas ja sellele märja jälje jättis. Ma olin ikka veel märgades lõpupeo riietes.

Lükkasin ukse lahti. Olivia hüppas ehmunult eest, kuid järgnes mulle, kui trepist alla kiirustasin.

„Kuhu sa lähed? Milles asi on?" küsis ta mind peatada üritades.

„Ma viin su poolel teel koju," sõnasin käigu pealt, kui ukse lukustasin, Olivia autosse aitasin ja ise sisse istusin.

„Poolel teel kuhu?" küsis ta kannatamatult.

Kinnitasin turvavöö ja käivitasin mootori ning vajutasin tugevalt gaasile.

Vihm ei olnud asi, mis mind häirinud oleks, kuid Olivia kiljatus ja rekka signaal andis märku, et ma peaksin rahulikumalt võtma. Lasin kiirusel langeda.

„Ma küsisin sinult midagi!" ütles ta kindlalt.

Jälgisin keskendunult teed ja viisin pilgu spidomeetrile.

Lasin ennast lõpuks rooli taga lõdvemaks ja hingasin sügavalt välja.

„Ma ei tahaks sellest rääkida," laususin ja vaatasin kiirelt kõrvale. Olivia keeras nördinult pea ära.

„Ma üritan sind aidata," poetas ta.

Ohkasin. „Ma tõesti tänan sind kõige eest, aga see on midagi, millega sina aidata ei saa."

Pidurdasin valjult Olivia maja ees ja lasin käed rooli ümbert lahti. Hõõrusin neid kokku. Õues oli jahedaks läinud tänu külmale vihmale, mis hiljuti jälle sadama oli hakanud. Õnneks oli taevas siiski hämar, mitte pime.

„Sa peaksid riideid vahetama," sõnas Olivia mõrult naerdes.

Naeratasin talle. „Sul on õigus."

Olivia paistis mõtlema jäävat. Ta ilme oli kurb, kui ta minu poole vaatas.

„Ta meeldib sulle, eks? Sky."

Hõõrusin kätega nägu ja jäin rooli põrnitsema.

„Sa ei mõista," vastasin.

Olivia naeratas veel korraks, avas ukse ning astus välja.