Vaikus

12. peatükk

                                                                           Peatükk

                                                                               12

Sky

Kükitasin põõsa juures minuteid enne, kui suutsin end Rioni liikumatule kehale lähenema sundida.

Alguses ei tahtnud mu jalad mind kanda ja ma lendasin vastu jalakäijate tee äärekivi käpuli ning üritasin mitte oksele hakata. Aitasin end püsti ja kõndisin kiiremini ning seejärel juba jooksin.

Tahtsin ära joosta. Rioni lamava surnukeha, vihma ning iivelduse eest, aga see ei oleks aidanud. Võib-olla oleks, tunniks või paariks enne, kui süütunne võimust võtaks.

Jäin paar sammu Rionist eemal seisma. Ta silmad olid suletud ja pea küljele vajunud. Ma ei teadnud, mida sellest järeldada. Kükitasin ja liikusin peaaegu käpuli tema poole. See oli naljakas, aga mulle tundus, et nii ei pane keegi mind tähele. Sel hetkel sain aru, et ma olen üksi. Siin polnud peale minu kedagi.

Värisevate kätega otsisin Rioni kaelal pulssi. Mu käed olid külmad ja ma polnud kindel, kas nõrk tuksumine, mida tundsin oli minu külmade käte pulseerimine Rioni soojal nahal või oli ta veel päriselt elus.

Tõmbasin käe ära ja pidin pea ära pöörama, kui mu pilk kuuliaugule Rioni kõhul jooksis. Veri läikis oranžikas valguses, kuid paistis, et mingil moel oli see peatunud.

Istusin tema kõrvale maha ja lihtsalt värisesin. Ma polnud kunagi rohkem hirmu tundnud. Võib-olla ainult siis, kui ma haiglas ärkasin.

Üksi ja teadmisega, et ma ei mäleta. Nüüd ma mäletasin. Võib-olla tundsin ma isegi rohkem hirmu siis, kui haiglasse tuli mind vaatama isa, mitte ema. Või siis, kui ma teadsin, et ma mäletasin suuremat osa kõigest, mis juhtus.

Kas see oleks võimalik, et politsei leiab mu siit surnukeha kõrval istumas? Kas Rionil on nagu tavalisel inimesel üldse isikut tõendav dokument, sünnitunnistus? Kas mulle määrataks mõrvasüüdistus? Kas ma üldse oleksin saanud tappa inimest, keda ei eksisteeri?

Kobasin värisedes kätega taskutes ja tõmbasin välja autovõtmed. Mul oli hakanud juba nii külm, et mu sõrmed muutusid tuimaks.

Võpatasin, kui kellegi oigamine mu kõrvu kostis. See oli nagu valulik ulgumine.

„R-rion?" mõmisesin üllatunult ja olin valmis talle kaela kargama, kuid ta tõstis käe ja näitas, et ma eemale hoiaksin.

„Ma arvasin, et sa oled surnud."

„Ma ka," pomises ta kähedalt ja oigas uuesti nagu tekitaks rääkimine talle valu.

Ta avas silmad alles nüüd ja tõstis pead, üritades end istuli lükata, kuid lendas tagasi maha ja krimpsutas nägu.

Sõnatult tõusin püsti ja üritasin teda toetada, kui ta teist katset püsti saamiseks tegi. Rioni jalad ei kandnud teda ja ta vajus ette kaldu ning enne, kui selleks valmis olin, toetus ta kogu oma raskusega minu peale. Oleksin peaaegu selili kukkunud. Ta toetas oma käe mu õlale ja üritas mu najal edasi liikuda.

„Me peame...," lausus Rion hädiselt ja kogus jõudu, et oma lauset lõpetada.

„Siit minema saama," pakkusin ma nina kirtsutades ja mööda varje tagasi pargi poole ja sealt üle tee koperdades, Rion nagu kaltsunukk mu õla küljes rippumas.

Rion noogutas.

„Mu...mu mootorratas...," pomises ta ja pühkis käega näolt vett.

„Sa tulid tsikliga?" küsisin üllatunult ja üritasin tema näoilmet näha, kuid keerasin end liiga palju ja Rion komistas ning kukkus põlvili. Aitasin ta uuesti püsti.