Ma ei tea mis kell ma magama jäin, aga hommikul nägin ikkagi jube välja...
Otsustasin, et ei lähe kooli ja kirjutasin vanematele, et paneksid mulle puudumise... Kodus ma vist ainult magasingi.. Aga enne seda olin lihtsalt oma käed ära määrninud, et nad ei valutaks
Uus hommik, uus päev.. Lõpuks nägin juba parem välja... Täna oli Reeede...
Esimene nädal Stemhi gümnaasiumis... Tunnid olid ka normaalsed ja kavatsesin täna isegi kaasa teha.
Klassi jõudes vaadati mind kahtlaselt, pigem tüdrukud vaatasid, kuna meil oli esimeseks tunniks kehaline...
Aga ma tulin paar minutit enne tundi ja nad kõik olid juba saalis, ss vahetasi riided ära ja läksin ka sinna... Me tegime venitust ja harjuti ja lõpuks mängisime võrkpalli
Prantsuse keele tunnis otsustasin lugeda raamatut.. Ma ei pidanud seda kaasa tegema, kuna mul oli kaks aastat väga palju aega ja olin õpinud prantsuse keelt.. Prantsuse keel oli mul selga ja suutsin seda vabalt rääkida ainult väikese aktsendiga.. Kirjutada ma oskasin ka..
Harjutasin ma seda Omegles... See oli üpris kahtlane koht kus harjutada, aga sealt ma õpisin ka tänapäeva noorte sõnavara ära
Õpetaja otsustas, et ma ei pea kõike seda kaasa tegema, vaid pean lihtsalt kas midagi lugema või vaatama prantsuse keeles.. Ma otsustasin lugeda.. viimases pingis, üksi..
Selle tunni tegi paremaks, see et minuga polnud samas rühmas Kennethit
Ma ei kartnud teda, ega tema ähvardusi.. Ta ei leia minu kohta kuskilt midagi... Ja kui leiabki ss ainult seda, et olin saavutanud häid kohti olümpiaadidel... Minu elust jäi talle, aga tühi auk, kuna mul polnud Facebooki, Twitterit, Instagrammi ega Tumblri..
Sööklasse läksin ma mitme raamatuga, mis mulle Bioloogia õpetaja andis.. Ma olin koolis alla nädala ja juba topitakse mind olümpiaadidele, ju ss, isegi neile ei jäänud märkmatuks, et olin hea olümpiaadides...
Ja kahjuks hakkas Kenneth minu poole kõndima.. Kui mina lähen sööklasse, läheb tema ära... Kas minu pärast?
Ma ei vaadanud talle otsa, vaid kõndisin lihtsalt edasi.. Tegin end võimalikult väikseks ja tassisin neid õpikuid ja kotti käe peal..
Hetkeni, kui Kenneth ikkagi koperdab minu otsa ja me oleme kahekesi maas...
Isabella: Kas sul silmi pole??
Kenneth: Sama küsimus sulle
Kõik paberid ja õpikud olid laiali.. Isegi kottist kukkusid osad asjad välja.. Vastik
Hakkasin kõike kokku korjama, Kenneth aitas
Isabella: Sa ei pea aitama, sul oli kuhugi kiire
Kenneth. Elab üle.. Ja vabandust, ma poleks pidanud sulle nii nähvama
Isabella: Ma ka... Vabandust
Kenneth: Jamh.. Kas sa ikka pole oma meelt meie sõprusest muutnud?
Isabella: Ei
Eirasin ta pilku
Kenneth: Okey, ss ma vabandan
Isabella: Mille eest?
Kenneth: Selle eest, mineviku eest ja tuleviku eest
Mis mõttes tuleviku? Aga ta juba läks ära
Alles oli veel 2tundi.. Kennethit ka polnud enam... Tal hakkas halb
Tahtsin Saladusse kirjutada, aga seda polnud..
Kus see oli?? Rahu Isabella.. Sa jätsid selle vist koju... Jah just nii, sa ei võtnud seda ju kooli... Tubli.. Rahu nüüd
Koju jõudes olin ma nii vihane... Kõndisin rahulikult koju, kui auto sõidab lombist üle ja minu mantel ja püksid on selle soppaga koos... Vastik...
Panin kõik pessu ja, ja et midagi katki mitte teha, suundusin Jõusaali poole
Riietusin end spordiriietesse..
Panin endale sidemed kätele, kuna täna kavatsesin küll palju tööd teha ja erinevaid lööke harjutada ja neid lihvida.. Ehk paariks tunniks..
Võtsin veepudeli ja suunduda poksi kotti poole.
2,5h läksin ma sealt ära.. Ma ei suutnud enam.. Mu jalad tahtsid endale enesetappu teha. Mu käed olid vist juba selle ära teinud.
Nad olid ülenisti punased ja kriimusatud... ja muidugi ka täitsa verised.. Pidin üks nädal ravimitega sidemeid kandma.. See oli vastik, aga aitas.. Ja mida kiiremini ma terveks saan, seda kiiremini saan jälle alusatda
Kohe kui koju jõudsin leidsin tee enda voodini ja enam ei mäletanud kuidas ma magama jäin
