Endale see osa küll nii ei meeldinud, aga loodan et polnud kõige hullem :)
Kenneth: Isabella Paluun lase mind lahti
Surusin ennast veel rohkem keharaskusega tema peale, et ta ei saaks mulle midagi enam teha.
Kenneth oli küll minust 10cm pikem ja lihaselisem ja tugevam ja kõike veel, aga siiski eisaanud ta mulle väga vastu. Meeldis siuke võimu tunne ja naeratasin talle, mille peale tema enda näole grimasse tegi.
Kenneth: Noo palun...
Isabella: Mis?
Kenneth: Keegi võib näha juu
Isabella: Mida? Et tüdruk lamab su peal ja ta mõtleb ei tea mida
Kenneth: Või ss just, et tüdruk hoiab endast tugevamat inimest maas ja pärast seda inimest ehk mind kiusatakse selle tõtu
Isabella: Aga siiski minu versioon tõenäolisem
Kenneth: Aga siiski, tule ära!
Isabella: Okei okei.. Aga enne ütle: Mina Kenneth Soul jäin Isabellast alla ja ostan talle selle eest jäätise ja viin ta ülesse!!
Kenneth: Ei!!
Isabella: Näe vaata! Sealt tuleb juba keegi, kutsun ta siia
Kenneth: Isabella....
Isabella: Okei okei.. Ilma jäätiseta
Kenneth: Mina Kenneth Soul jäin Isabellale alla ja aitan ta ülesse
Isabella: Sobib!
Veeretasin end tema pealt ära ja vahtisin tähti. See oli ilus! Tähed olid täiesti teine maailm meie omast. Tahaksin neid kauem vaadata, ma ei pannud isegi meie ilma tähele, mis oli tõesti tuuline.
Kenneth: Kas sul külm ei ole?
Ei pannid teda isegi tähele ja kohe kui ta mainis seda käisid mul külmavärinad ära ja see jäi ka Kennethile kahtlane
Kenneth: Annan sulle oma jope?
Ta hakkas seda juba vaikselt ära võtma
Isabella: Mkm pole vaja
Kenneth: Noo tule ss vähemalt siia!
Ta tõstis käe... Vaatasin teda kahtleva pilguga, see oli kahtlane... Üldkokkuvõtes oli kahtlane. Pole harjunud siukese lahkusega.
Ta patsutas liiva enda kõrval ja ma hakkasin vaikselt nagu koer tema juurde kõndima. Ta muigas oma ette
Jäin enne teda seisma ja vaatasin küsiva pilguga nagu Mis-Ma-Tegema-Pean?
Kenneth: Tule siia, minu kõrvale
Läksin vaikse sammuga tema juurde ja istusin tema kõrvale. Kahtlane... Jube kahtlane
Isabella: Ja, et mis edasi?
Kenneth: Tule kaissu!
Isabella: Emm kuidas?
Kenneth: Sa oled.. Vist jube algaja
Isabella: Vabandust, kui ei sobi ss, ss võin ära minna
Kenneth: Eiei Ma lihtsalt üllatusin natuke
Meil oli piinlik vaikus, aga see ei kestnud kaua
Kenneth: Pane nüüd enda pea mu õlale!
Üritasin teha nii nagu ta tahtis, ja panin oma pea vaikselt ta õlale.. Ikkagi kahtlane aga turvaline.
Tundsin enda õlal sooja kätt ja ehmusin sellest.. Käsi läks kohe seal ära
Kenneth: Kas ma tegin midagi valesti?
Isabella: Mina tegin vist midagi valesti... Ma ei tea.. See on harjumatu ja kahtlane...
Kenneth: Äkki me ss ei kiirusta?
Isabella: Me võime proovida juu
Kenneth: noo proovime
See oli nii kahtlane ja piinlik nagu oeks see sunniviisiliselt
Isabella: Ma ei taha et sa teeksid seda sunniviisiliselt! Tee ss kui sa oled valmis.. Kui sa oled endas kindel, kui sa tahad seda ja kui tead mida sa tahad
Kenneth: Ma teeeksin kohe vägat palju, ma lihtsalt ma ei tea
Isabella: Äkki jätame ss ära
Kenneth: Mitte praegu
Ta kallutas peaga minu juurde ja see oli juba mitmes kord kui ma tundsin tuhandeid liblikaid endal kõhus.
Ta pani oma käe mulle pihale ja teise mu selja taha, et meil oleks tugi olnemas olnud. Panin enda ühe käe tema käe peale ja teise tema kaela peale. Ma ei tea kust mul need oskused tulid. Vist minu varjatud oskused....
See oli üks kirglikumaid suudlusi minu elus. Jah, see küll ei olnud mu esimesed suudlused.
Tegin suu natuke rohkem lahti, andes talle märku. Ta silmad läksid lahti ja vaatas mind küsivalt..
Tahtsin kunagi ise ka julge olla ja tegin selle esimese sammu. Meie keeled kohtusid ja see oli mõnus. Mulle meeldis Kenneth ja iga sekund temaga pani mind aina rohkem temasse armuma.. Ma loodan, et ta ei jäta mind lihtsalt maha kui sokki, et ta tunneb minu vastu seda mida mina.
Kenneth: Ma armastan sind
Isabella: Ära ütle seda, milles pole kindel!
Kenneth: Ma oldn kindel!!
Isabella: Ei ole!!
Kenneth: Kust sa tead?
Isabella: Mõistus?
Kenneth: Aga mulle süda
Isabella: Ma ei taha sellele haiget teha
Pöörasin pea teisele poolele et silmast pisar ei tuleks. Ma juu tõesti kartsin
Ta võttis vaikselt mu lõuast kinni ja pööras mu näo tema poole
Kenneth: Ära karda!
Isabella: Aga ma kardan
Pisar tuli siiski silmast
Kenneth: Ära nuta palun!
Isabella: See on ainult pisar
Kenneth: Sinu pisar
Ta nühkis käega selle ära.
Isabella: Palun ära hala mind
Kenneth: Ma hoolin sinust ja väga kõvasti
Isabella: Aitäh! Ausalt
Mitmendat korda ma pole ka talle seda öelnjd hakkan ma seda ka edasi ütlema!!
Panin enda näo tema kampsunisse ja üritasin nautida neid hetkeid, neid sündmusi, neid mälestusi...
Lõpuks hakas midagi ka paremuse poole minema. Kas ma tõesti saan lõpuks selle eluga hakama. Kas tõesti tuli keegi minu juurde, kes on nõus mind aitama?! Kes on nõus olla minuga vabatahtlikult?
Kenneth: Ära nüüd üle mõtle!
Isabella: Mhm
Kenneth: Vaata mulle silma
Mida see küll aitab?
Aga siiski vaatasin tema tumedadesse silmadesse... Nii erinevatesse minu omadest.. Nii tumedad, aga mitte hirmsad vaid hüpnotiseerivad...
Tema silmad olid uued tähed minu jaoks... Nendesse võib upuda!!
Kennethi silmad tõesti aitasid mind :)
Peab nautima elu nii palju kui seda antud on
Vabandust teile, et pole tõesti ammu kirjutanud. Ei saanud lihtsalt kuidagi alustatud seda, agaaa Ma tegin selle ära ja loodan, et meelis
