Magama oli jääda kuidagi mitu korda kergemini. Ma ei saanud veel aru miks, aga see oli hea tunne, nagu mitme kilone kivi oleks südamelt maha tulnud, nagu nuga mis mulle selga oli löödud on kadunud...
Asetasin oma pea padjale, mähkisin end teki sisse ja võtsin enda kaisuka lähemale... Panin silmad kinni ja jäin magama
Kohe kui kuulsin äratust, läksin selle juurde ja panin rahulikult kinni. Ma tundsin ennast nii hästi, nii puhatuna ja nii värskena... Ma algselt ei uskunud isegi, kas ma olel terve
Vaatasin ennasts peeglisse... Juuksed oli nii ilusad, nägu oli puhkanud, ma olin isegi enda kehaga rahul
Ega ma midagi tarvitanud pole?
Ma ei suutnud lihtsalt uskuda, et ma nii positiisvne olen... See oli tõesti uskumatu
Mõtlesin, et ei taha kaotada oma positiivsust ja panin ilusamad riided selga ehk panin natukene värvilisemad riided selga...
Et saada värvilisemad riided, pidin jälle võtma enda kotti välja, kus olid mu mievku riided... Esimest korda see ei häirinud isegi mind.. Ma tahtsin selle avada ja vaatada selle sisu, mida ma pole juba aastaid teinud...
Võtsin kohe oma kunagised lemmikud riided välja... See oli ikkagi pooleldi must riietus, aga see meeldis mulle!!
Must seelik ja punakas-roosakas pluus, millel on selg paljas... Panin seda kunagi alati selga, kui mul oli hea päev...
Üllatavalt oli seelik mulle paras veel, pluus istus minu peal sama hästi kui vanasti. Mustad sukkapüksid ja ma viitsisin isegi natuke lokke teha... Meigiks polnud ma veel valmis.
Ma ei teadnud küll kuidas, aga mul oli veel 15min aega... Läksin ja tegin endale kiirpudru ja sõin seda moosiga ja apelsiini mahl kõrval... Ma isegi nautisin seda...
Mõõtsin igaksjuhuks oma keha temperatuuri ka ära, aga see oli normaalne...
Vaatasin ennast uuestin peeglisse ja see oli harjumatu tunne... Ainuke mis oli veel praegune tunne, olid armid
Need ümbritsesid mu käsi... Jalgu ka, aga sukkupüksid katsid nad ära
Astusin korterist välja... Ja hakkasin kooli poole kõndima.
Esimest korda märkasin, et ma elan ilusas kohas.. Igal pool olid puud, mis hakkasid jube tegelt nats juba meie ilmaga kokku minema.. Puud hakkasid elama... Lisaks oli ilus päikesetõus, see saatis mind terve tee kooli
Astusin kooli ja ma ei tundnud mingit raskust enda õlgadel, mis alati oli olnud... Panin riided karderoobi ja kõndisin enda kapi juurde
Tundsin enda peal pilke, aga arvasin et kujutan neid ette.. Kes ikka mind vaatab?
Kui ma klassi tulin, ss nüüd võisin küll öelda, et pilgud olid minul... See häiris mind, aga ma sain siiski aru, miks
Koguaeg kannan mustasid teksasid ja musta pluusi... Nägu kahvatu, ei naerata, käed armised ja juuksed sassis ja ss üks päev tulen värvilise pluusiga, seelikuga, juuksed nats lokkis ja naeratus suul... Ma arvaks etta abiellus, kui näeks midagi siukest
Nägin Kennethit ja tema polnud nii energiline... Tema nägi just välja nagu ta ei saanud üldse magada.. Tundsin ennast süüdi, mina olin siiski see, kes tal magada ei lasknud...
Istusin enda kohale tahapinki... Tahtsin vabandust paluda Kennethilt, aga ei julgenud minna... Äkki ta vihkas mind
Mõtlesin et võtan lõpuks appi telefoni... Võtsin Kennethi nime oma kahest kontaktist lahti...
Annabel: Vabandust... Ma poleks pidanud sind öösel kutsuma...
Panin osegi smile lõpu...
Ei läinud kaua aega kuni mu telefon värises
Kenneth: Pole midagi!! Lihtsalt väsinud... Kordame kunagi veel?
Naeratasin oma ette... Kuidas saab inimene nii positiivne olla??
Annabel: Võimalik.. Aga ei luba midagi
Kenneth: Muideks näed sa täna, kuidagi väga teistsugusem välja
Annabel: Kunagine mina...
Kenneth: Siiski väga ilus
Annabel: Aitäh
Kenneth: Aga palun!
Tahtsin telefoni ära panna, aga see vibreeris... Mõtlesin et miks küll
Kenneth: Sina istud üksi, mina istun üksi... Istume koos äkki?
Annabel: Mmmm....
Kenneth: Paluuun... Ma ei ela muidu bioloogia üle...
Annabel: Okey... Aga tule taha pinki ss
Ta pani telefoni ära ja liikus klassi teisest otsast minu juurde... Teda ei häirinud, et tund käis... Pilgud olid tema peal... Mõned tüdrukud, vaatasid mind kurjalt... Ei näinud põhjust küll
Võtsin kotti eest ja naeratasin talle... Jutt läks käima
