18. Osa

577 39 19
                                    

Oli juba nädal möödunud. Ja koolis polnud tegelt nii kaua käia kui võis tegelt tundada.

Me saime Kennethiga tõesti hästi läbi. Aga väljaspool kooli ma siiski ei suutnud temaga veel olla.

Ta vahel saatis mind koju või sõime pargis jäätist, aga ma kartsin et võin talle meeldima hakata. Võib tunduda, et ma ennasttäis, aga ma tõesti ei tahtnud, et temaga midagi juhtuks ja et ta minu peale oma aega kulutaks...

Kõik tüdrukud olid temast pöördes. Siin võib kasutada väljendit isegi, et suu tilkus...

Ma ei ütleks, et ta mulle ei meeldiks. Ma tundsin tema vastu midagi, aga surusin alati selle mõte tema jaoks ära.

Täna oli järjekordne päev kus Kenneth saatis mind koju. Me kõndisime ilma muredeta, suul naeratus.

Ma olen vist mainimata jätnud, et seelikud said jälle minu headeks sõpradeks. Mul on nüüd kaks uut seelikut ja ma panin omad vanad riided kappi. Kleitidega ei lähe veel nii hästi, aga eks kunagi näis.

Kenneth: Mis täna tegema hakkad?
Isabella: Nagu alati. Süüa, õpin ja nats jõudu
Kenneth: Tead mis?
Isabella: Ei tea...
Kenneth: Mul on saja aasta jooksul esimene täiesti vaba päev
Isabella: Valetad?

Kenneth oli alati nii kinni. Ta oli koguaeg enda jalkas. Pole ka ime miks ta suhtes polnud. 5 korda nädalas trenn ja 1 korra nädalas pidi käima ta ujumas, et lihaseid lõdvestada

Kenneth: Mkm
Isabella: Hakkad tähistama seda kuidagi?
Kenneth: mmm... Noo Ma mõtlesin, et ma tahaks sulle ühte kogta näidata?
Isabella: Mulle? Mis kohta?
Kenneth: Jah sulle. Kui sa tuled, ss näed
Isabella: Ma ei tea... Ma ei julge, ma ei tea kuhu sa mind viid ju
Kenneth: Paluuun!

Vaatasin teda. Kahtlane vaatepilt.. Väga kahtlane. Poiss, kes on ikka päris lihases ja ilus ka veel anub sinult kihigi minna.. Naeruväärne isegi

Isabella: Ma loodan, et ei hakka seda kahetsema..
Kenneth: Jesss!
Isabella: Sa oled nagu väike
Kenneth: Aga ma pean minema.. Valmistuma

Ta pööras ümber ja läks eemale

Kenneth: Ma helistan sulle

Miks ma küll nõustusin.. Loodan, et päriselt ei hakka seda kahetsema. Ja, et midagi ei juhtu...

Läksin siiski koju... Kuna ma kahtlesin Kennethis ja tema mõtemaailmas, ss hakkasin kohe õpima. Õnneks ei jäänud nii palju õpida. Geograafias on homme KT ja ss 2 tunnikontrolli. Elab üle.

Märkmatult sain ma kõik õpitud ja nüüd võis hakata süüa tegema. Kelm oli 17.11 ka nii, et oletasin, et võin midagi head teha ja millega läheb ka kuigi kaua aega.

Tegin endale lasanjet. Mul läks sellega ikka mõnusalt aega 1h ja 15min... Aga toit tuli ime hea välja, pigem nägi ime hea välja... Pidin veel muffinid ka ahju panema.

Mõtlesin teha Kennethile šoksi muffineid koos banaaniga... Tainas oli mul juba valmis ja pidi ainult ahju panema.

Millest peale ma poisile süüa teen?? Okey... Nimetame selle ümber. Ma tegin endale süüa ja mul jäi neid üle ja mõtlesin Kennethile anda

Ports Lasanjet jätkuks kahele. Aga kuna ma elan üksi, ss mõtlesin et kui söön enda portsu ära, ss panen külmkappi selle.. Kurb isegi

Hakkasin esimest apsu võtma, aga telefon helises

Isabella: Kuraaat!!

Läksin ja võtsin oma telefoni vastu...
Isabella: Jah, ma kuulan sind...
Kenneth: Oled valmis?
Isabella: nope
Kenneth: Ma ju hoiatasin
Isabella: Mu kõht ei hoiata kui süüa tahab
Kenneth: Ma tulen juba ülesse

Saladus Jääb Ka SaladuseksWhere stories live. Discover now