Vabandust, vabandust ja veel kord vabandust, et pole enda jaoks juba päris pikka aega kirjutanud. Üritan muuta ennast ja loodetavasti tuleb kolmapäeval veel üks osa :)
Ma kartsin olla siin... Kartsin olla Kennethiga... Ma kartsin Kennethit...
Mida ta mulle öelda tahtis? Spenceri jutu järgi sain aru, et see pole midagi väga head... Mis see olla võiks?
1. Tal on tegelt tüdruk olemas
2. Ta on valetanud mulle millegi kohta
3. Ta on Gei... Ma ei usu, aga siiski
4. Ta pole inimene
a) Libahunt
b) Vampiir
c) Veel keegi
Aga miks ta hingesugulastest rääkis? Pigem miks nad Spenceriga sellest rääkisid... Mis toimub?!?
Vaatasin Kennethit, kes oli keskendunud õue vatamisega...
Isabella: Kenneth?
Kenneth: Jah sorry...
Isabella: Mis seal toimus?
Kenneth: Ma ei tea kuidas sulle seda seletada, et sa ei kardaks
Isabella: Sa oled pervert? Pedofiil? Gei? Kenneth: Eieiei Rahune maha
Isabella: Sa oled äkki ss kõik koos? Pervert ja gei samal ajal
Naersin enda nalja üle... Suht kahtlane
Kenneth: Rahune nüüd! Luba, et sa ei lähe kuhugi ennem kui ma oma jutu lõpetan
Isabella: Ma olen enda kodus... Kuhu mul minna?
Kenneth: Luba!
Isabella: Okei... Ma luban
Kenneth: Mida sa lubad?
Isabella: Päriselt?
Vaatasin talle otsa ja ta vaatas mulle veel tõsisema näoga otsa
Isabella: Okei... Ma luban, et kuulan su jutu lõpuni ja ei lähe kuhugi ennem ära ja olen vait ka veel selle terve aja lisaks... Sobib?
Kenneth: Jah
Kenneth: Nii ss... Lähme natuke ajast tagasi aastasse 1887... Sa tead jah seda, et sellel ajal usuti nõidadesse, vampiiridesse ja...
Isabella: Ja Libahundid?
Kenneth: Just nii...
Isabella: Ära ütle nüüd, et sa vampiir
Kenneth: Kuula
Naljad lõpesid
Kenneth: Praegu paljud enam ei usu sellese.. Miks peaks üldse? Ainult lapsed usuvad ja need...
Isabella: Ja need?
Kenneth: Ja need, kes teavad üksteise saladusi
Tõusin püsti ja sammusin Kennethile võimalikult lähedale... Et ta kuuleks mind
Isabella: Kes sa oled?
Kenneth: Ma pole inimene
Isabella: Ss mina olen täiesti normaalne tüdruk
Kenneth: Ma olen Libahundi ja Vampiiri segu
Isabella: Kas sa oled joobes?
Kenneth: Ei!?
Isabella: Millal sa jõudsid midagi tarvitada? Ss kui wc käisid?
Kenneth: Ei... See on tõsi
Isabella: Okei... Kujutame ette, et nii ongi...
Kenneth: Aga nii on
Isabella: Kujutame! Nii ss... Kujutame ette et sa oledki see Vampiiri ja Libahundi segu
Kenneth: Õigemini Stelki
Isabella: Okei okei.. Sa oled Stelki... Aga kuidas sinu juttu puutun mina ja hingesugulane?
Kohe kui küsisin selle, jõudis mulle asi kohale
Isabella: See ei ole nii juu?
Kenneth: On küll
Olin ikka veel temast mõned cm kaugemal... Ta puuris mulle otse silma... Seal polnud kurjust, ega rõõmu. Seal oli midagi enamat, mida ma ei osanud seletada
Kenneth: Sa oled mu hingesugulane
Isabella: Kindel? Miks mitte Hannah meie klassist? Te sobiksite välimusest väga hästi kokku
Kenneth: Aga sisemusest ei... Selle pärast ongi Hingesugulased
Isabella: Kust sa tead, et see olen mina?
Kenneth: Selle tunned kohe ära... Kohe kui näed teda, tunned seda
Ta võttis mu käest õrnalt kinni ja pani selle sinna kus asub ta süda ja hoidis samal ajal õrnalt ikkagi mu kätt
Kenneth: Mida sa kuuled?
Isabella: Südamelööke... Sul on normaalne pulss isegi.. Ainult natsa kiirendatud
Ta muigas
Isabella: Mis
Kenneth: Vampiiri süda on surnud... See ei löö pulssi
Isabella: Aga sa oled ju ka Libahunt
Kenneth: Minu süda pole juba aastakümneid löönud
Isabella: Kui vana sa oled?
Kenneth: Vana, enda liigi jaoks
Isabella: Ehk?
Kenneth: 76a
Isabella: Ehk sa osalesid 2. Maailmasõjal?
Kenneth: Sellest kuuled sa kunagi ikka
Isabella: Aga sa ei vanane juu... Ma ei saaks nii elada
Kenneth: Minu liigis on hea asi ka
Isabella: Ja see on?
Kenneth: Kui ma kohtan enda hingesugulast, ja ta vastab mu tunnetele, ss ma hakkan elama nagu päris libahunt ja vananema, aga osad vampiiri võimetest jääb mulle alles
Ma olin segaduses... See kõik oli liiga järks minu jaoks.. Mu vanemad hirmutasid mind väiksena libahuntitega, aga ma ei arvanud juu, et nad olemas on... Ma ei arvanud üldse et midagi siukest olemas on, aga ma kartsin ikkagi
Isabella: Mis võimed?
Kenneth: Üldiselt Kiirus, kiire õpimine, inimeste mõjutamine
Isabella: Oot... Kas sa oled mind kunagi mõjutanud
Kenneth: Eee... Ma lootsi, et sa ei küsi seda
Isabella: Kenneth
Kenneth: Ma mõjutasin sind jalka mängu vaatama tulema ja...
Krt ma ütlesin ju, et mulle ei meeldi jalka
Isabella: Ja?
Kenneth: Ss kui ma sind esimest korda suudlesin, et sa vastaksid mulle suudlusega
Isabella: See on ebaõiglane
Kenneth: Aga ülejäänud korrad, vastasid sa ise... Ja mina ei mõjutanud sind
Isabella: Ah käi kanni
Hakkasin kuhugi minema.. Ükskõik kugu aga Kennethist eemale.. Olin juba õues kuskil tänaval kuni kuulsin Kennethi häält
Kenneth: Kui ma sind esimest korda nägin... See oli klassis
Isabella: Ole vait!
Ta ei kuulanud mind ja oli hetkega juba minu selja taga.. Ehmusin sellest, kürmavärinad käisid läbi selja
Kenneth: Sa nägid see päev väga kurb välja. Kohe kui meil tekkis silmside, tundsin ma seda, mida sina tundsid... Su tunded olid mulle nagu avatud, aga sina ise ei... See tegi haiget. Ma tahtsin joosta kohe sinu juurde ja kallistada sind ja öelda, et kõik saab korda aga ma ei saanud... Ma tahtsin sinust võimalikult palju teada saada, aga sa olid puhas leht mulle... See tegi ka haiget...
Isabella: Lõpeta!
Kenneth: See päev, mil olid sul käed sidemes ja sa nägid kehv välja tahtsin sinuga rääkida.. Ma tahtsin sulle kõigest rääkida. Ma tundsin su vere lõhna juba kaugelt ära...
Ta hakkas mind hirmule ajama
Kenneth: Tead kui raske see on? Mitte tulla inimese juurde kes on sulle tähtsaim asi maailmas? Mitte lohutada teda? Mitte kaitsa?
Kennneth: See päev kui sa helistasid mulle, ei uskunud ma alguses silmi, et sa helistasid... Kohe kui nägin su nime tundsin et sa vajad mind... Ma läksin kohe enda asjade järele ja läksin sind otsima. Sa ei kujuta ette kuidas ma tahtsin jääda ss... Tahtsin jälgida kuidas sa magad. Kuulda su hingetõmbeid... Aga ma ei saanud
Kenneth: Järgmine päev kui sa kooli tulid ja ma nägin sind esimest korda rõõmsana ja täiesti teistsuguses riietuses, hakkasid sa mulle rohkem meeldima.. Ma olin nagu uuesti sündinud. See hetk kuulsin ma üle 60a esimest korda enda südamelööki... Ma olin nii ehmunud see hetk.. See hirmutas mind
Kenneth: Alati kui sa olid mu läheduses kuulsin ma kuidas su süda tuksub. Alati kui sa olid minuga märkasin ma, et su pulss kiireneb. See hetk kui ma suudlesin sind teist korda, mis oli meie kahe jaoks esimene meie vahel, kus keegi ei mõjutanud hakkas su süda puperdama.. See oli jube hea tunne.. Ma kuulsin kuidas su vereringe hakkab liikuma kiiremini
Isabella: Sa hirmutad mind
Astusin sammu ette poole.. Ta oli terve aja mu selja taga ja rääkis mulle seda kõrva... Hetkega oli ta minu ees
Kenneth: Miks?
Isabella: Kuna sa oled vampiir... Vampiirid joovad verd... Ma olen kogum verd
Kenneth: Ma ei teeks sulle haiget!!
Isabella: Aga Libahundina võid sa kurjaks minna ja ma võin sulle ette jääda
Kenneth: Ma oskan ennast kontrollida. Sina kontrollid mind
Isabella: Ma vajan aega
Kenneth: Jah ikka
Sammusin jälle enda korteri poole.. Ma ei vaadanud ühtegi korda enda taha.. Ma kartsin ikka veel... Panin enda pidzaama selga ja läksin teki alla.. Unemaailmasse
Tunnen midagi... Midagi head...
Avasin silmad ja kompisin ruttu enda voodi üle... Vaatasin toa üle ja mu aken oli lahti ja kardin lendles seal graatsiliselt... Puudutasin enda huuli mis oli natuke kuumemad ja märjemad kui tavaliselt... Kenneth...
