Mu süda lõi vastu rinda nii valusasti, kiiresti ja tihti. Ma oleksin nagu maratoni ära jooksnud. Kenneth ei teinud minust väljagi. Ta lihtsalt oli siin.
Nägin, et ta räägib midagi aga ma ei kuulnud teda. Nagu ma oleksin kurdiks jäänud... Ma.. Ma ei teadnud mida teha. Ma ei tahtnud seda, mis võis alata. Ma ei tahtnud... Üldse ei tahtnud
Isabella: Ma ei saa... Ma ei taha..
Olin maas kägaras. Ma olin nagu väike laps. Aga sellel väiksel lapsel oli põhjus miks nii teha... Ma ei taha kellegile haiget teha
Kenneth: Isabella.. Rahune maha!! Tõuse püsti
Isabella: Ma ei saa... Ma ei taha.. Jäta mind rahule
Kenneth: Ei!! Isabella anna palun oma käsi! Lähme jalutame, hingame õhku...
Isabella: Ma ei saa... Palun jäta mind rahule!!
Minu virisemisest hakkas pihta nutmine
Isabella: Ma ei saa.. Ma ei saa....ma ei saa!!
Kenneth: Isabella.. Krt võtaks anna see käsi mulle!! Sa saad küll...
Isabella: Mkm... Pole mõtet.. Jäta mind rahule... Leia mingi tüdruk, armu temasse ja ela temaga elu lõpuni...
Kenneth: Ma olen juba armunud!! Leidsin juba selle tüdruku.. Nüüd ainult vaja elada temaga elu lõpuni koos
Isabella: Miks sa ss minu juures oled?!? Mitte tema.. Mine tema juurde, ütle mis arvad temast... Suudle ja vaata mis edasi saab... Vean kihla, et elate elu lõpuni koos. Või noh vähemamt olete koos õnnelikud... Ära mind tähele pane
Kenneth: Arvad, et läheb läbi?
Isabella: Kui praegu lähed, ss jah
Kenneth: Sa ise ütlesid
Nägin, et ta tõusis püsti. Panin pea põlvede vahele ja üritasin maha rahuneda...
Kenneth: Isabella?
Isabella: Sa ei pea teatama, et ära lähed.. Ma tean seda isegi
Ta kükitas nüüd minu ette... Ja vaatas mind. Ma ei tahtnud, et ta vaataks mind. Ma nägin jube välja
Isabella: Miks sa vaatad mind? Mida sa tahad??
Kenneth: Sa näed isegi ss ilus välja, kui su nägu on nutune, juuksed sassis. Sa näed alati ilus välja.. Minu jaoks väga
Kenneth: Ja mida ma tahan? Sind.. Ma tahan sind.. Tahan sinuga õnnelik olla.. Sa ütlesid et see läheb läbi... Nii, et ma proovin
Eieieieieieieiei... Ma tahtsin, aga ma ei tahtnud... Issand eiii... Ma polnud valmis!!
Ta lähenes mulle.. See oli kuidagi nii aeglaselt.. Ma ei suutnud liigutada ennast, ma ikka veel ei uskunud seda..
Ta huuled olid vastu minu omi... Ta liigutas neid, aga ma ei osanud midagi teha... Huuled hakkasid ise midagi tegema.. Pidi vist tuletama enda viimast suudlust meelde, mis oli juba eeee 2-3a tagasi
Meil läks aega, et saada nii öelda ühine rütm... See oli nii kahtlane ja nii piinlik...
See oli küll nii halval momendil, aga me mõlemad ei lõpetanud. Lõpuks kui harjusime sellega ära, ss selle suudluse mõte juba läks nõudlikumaks.
Ma olin liiga halb tema jaoks...
Selle mõte peale lõpetasin ma selle hetke, tegevuse
Me lihtsalt vahtisimesse üksteist.. Tõesti piinlik..
Tahtsin lõpetada vaikuse ja hakkasin midagi ütlema, aga Kenneth hakkas ka just midagi ütlema
Isabella: Ütle ennem!
Kenneth: Mkm sa
Isabella: Ei saa.. Ma ütlesin ennem, et sa ütleksid ennem
Kenneth: Ma olen lihtalt rõõmus, et tegin selle lõpuks ära
Isabella: See oli jube juu... Nii piinlik.. Ma olen niii... Nutune. Ja ma ei teaa
Kenneth: Mulle meeldis
Isabella: Mulle ka, aga see oli.... Piinlik
Kenneth: Nuu selle võib võta kui soojendusena ja mitte lugeda Ja proovida uuesti
Isabella: Mm ma ei taha praegu... Ma pean mõtlema.. Kui tuleb ka teine kord, ss tuleb mingi tähtsus sellel ja ss...
Kenneth: Suhe?
Isabella: Jah ja ma pole selleks valmis
Kennth: Äkki lähme ja lõpuks jalutame
Isabella: Ma ei suuda
Kenneth: Isabella Mel.. Tõuse kohe püsti ja me lähme koos jalutama
Isabella: Ei!!
Ta tuli ja tõstis mind püsti ja ma olin ta kätel... Ja kõndis nüüd vaikselt alla mere juurde.. Tuul puhus ja mul oli süütunne
Isabella: Ma olen raske... Palun pane mind maha ja lähme oleme seal või lähme ära
Pidin oma silmi kinni hoidma kuna kartsin siiski kõrgust
Kenneth: Sa pole raske... Tee slmad lahti ja vaata seda vaadet
Isabella: Mkm
Kenneth: Isabella? Tee nad kohe lahti
Tegin silmad lahti... Appi Jubee.... Eieieiei
Panin silmad nii kõvasti kinni ja klammerdusin Kennethi külge.. Surusin ühe käega ta särki ja teisega üritasin hoida teda... Ei tea kas ta kukub või ei, aga mina silmi lahti ei tee
Kenneth: Miks sa ei öelnud, et sa kõrgust kardad?
Isabella: Ma ei karda
Kenneth: Kardad
Isabella: Okey.. kardan... Paluun vii mind ülesse
Kenneth: Lühem maa on alla minna kui ülesse.... Ja kergem
Isabella: Pane mind kohe maha
Ta hoidis mind veel kõvemini
Kenneth: See oli nali.. Sa kaalud kui sulg
Kuulsin juba meresahinat, aga siiski ei julgenud silmi lahti teha...
Kenneth: Tee silmad lahti
Isabella: Ei
Kenneth: Ma viskan su muidu alla
Isabella: Kenneth ei... Sa ei viska mu kuskult ei tea kust alla
Kenneth: 1..2..
Isabella: Rahu.. Hakkan tulema
Ma siiski ei tahtnud alguses silmi lahti teha ja klammerdusin Kennethi küljest natuke ära ja panin jalad maha...
Või siiski eiii
Hüppasin Kennethile sülle tagasi ja vaatasin teda jahmunult... Me olime natuke alla põlve mere sees, mis oli külm... Kuidas tal külm ei olnud
Isabella: Taaaun!! Vii mind tagasi
Kenneth: Kus on palun?
Isabella: Palun! Palun! Palun!
Kenneth: Mis naine sa küll oled? Maa peal ei sobi kõndida, vees ka ei sobi...
Isabella: Otsi teine ss... Mulle hakkas meeldima, et poisid mind kannavad.. Sa võid ju kellegi teise võta ja ma hakkan iganädal erinevate poiste süles olema
Kenneth: Eiii!!
Muigasin.. Juba armukade... Meie vahel ei olnud isegi midagi siukest.. Vist
Kenneth: Lähme kõnnime nüüd natuke liiva peal ja ss lähme ülesse ja seal nats süüa
Isabella: Me just sõime ju.. Ma lähen nii paksuks
Kenneth: Sa higistasid oma terve rasva sellel ajal kui me alla tulime... Mõtle mis ss saab kui hakkad ise ülesse minema?
Ta muigamine on ohtlik.. Kuidas ma küll ülesse saan??
