Kenneth vaatas mind alguses, aga ma ikkagi ei liikunud..
Läks nats aega ja ta pööras ümber ja hakkas liikuma.. Mu jalad oleksid kui maha kleepunud. Tahtsin minna, aga ma ei tea.. Tahtsin karjuda Oota, aga suust ei tulnud midagi
Ta vaatas ühe korra minu poole, aga kõndis ss edasi... Ta läks aina kaugemale ja kaugemale.. See tegi haiget, et ta oli nii kaugel
Oot.. Isabella.. Mida sa mõtled?!
Raputasid pead ja vaatasin mäge ja ss veel väikest Kennethit, keda polnud juba väga näha kuna oli pime ja ta oli kaugel..
Okei.. Isabella.. Mina ja jookse tema juurde ja paranda oma loll käitumine!!
Seda ütles mu üks pool
Ei ära mine!! Ta võtab seda kui 1:0 tema kasuks... Sa ei sõltu kellestki Isabella.. Mine ära seal.. Koju!?
Ma olin juba niigi segaduses
Mida kuulata?? Üht poolt endast või teist.. Süda või pead?!?
Otsustasin üle saja aasta kuulata oma süda ja unustada mõistust
Äkki ikka peaks Kennethiga midagi proovima? Ta pole siiski nii jube
Eieieieie... Loll oled, ära kuula süda.. Kuula mind!! Ainul mind
Sellise mõtlemisega tuli mul ainult Kariibi mere piraadid meelde, kus Jack rääkis mitme kse endaga.. Ma olen vist hulluks läinud
Nii tasa.. Te mõlemad!! Ma lähen ja lihtsalt uurin, ega Kennethiga midagi juhtunud poleks
Jajajajajaa seda räägivad nad kõik alguses..
Vaiki!!
Panin jooksu.. Hakkasin juba väsima, aga mingi jõud mida ennem pole märganud endas oli siiski kuskil mu sees.. Ajapaiku hakkasin Kennethi kuju nägema.. Seal ta oli.. Mingi kivihunnikute otsas ja viskas lutsu vist merre... Kuidas ta oskas küll seda??
Olin juba Kennethile väga lähedal aga ta ei reageerinud sellele üldse. Juu ss oli oma mõtetes... Või ta ei näinud mind, ta oli mulle siiski seljaga
Loll olen!! Loll, loll, loll
Isabella: Kenneth?
Ta vaikis
Isabella: Kenneth?? Kas kõik korras?
Ta ei vastanud aga lihtsalt näitas käega, et istuksin tema kõrvale sinna kivile.
Läksin vaikselt sinna ja istusin.. Ta oli vait ja mina samuti... Kahtlane vaikus. Mitte piinlikusest või mingi selline nagu mõndades filmides, et lõpuks üle aastate nad kohtusid ja olid kahekesi paigalja ei teinud midagi, ainult vahtisid üksteist.. Nii ei olnud!! See oli rohkem nagu rahulik vaikus, see sobis siia..
Öö, tähed, meie kahekesi kivi peal, omad mõted ei tea millest, pole muresid, pole põhjuseid muretseda.. Seda nimetatakse Rahu minu teada.. Seda tunnet pole juba ammu sees olnud.
Kenneth võtis ühe kivi ja viskas selle jube kaugele.. Mis ta peas toimus? Seda teadia ainult tema
Kenneth: Mis ss, kui me poleks kohtunud?
Olin üllatunid tema küsimuses.. Ta võis küsida ükskõik mida, aga küsis küsimuse millest ma ei saanud aru ja mis ei puutunud isegi teemasse
Isabella: Mis mõttes?
Kenneth: Mis ss oleks, kui ma poleks ennast sulle tutvustanud? Kui ma poleks su päeviku üles leidnud? Kui ma poleks teadnud sinu saladust, mille tõttu sa kaotasid kõik? Mis ss oleks juhtunud... Kes ma praegu oleks ja mida ma oleksin teinud??
Isabella: Sa oleksid populaarne koolis. Sa oleksid tüdrukute mõtetes alati. Ja samuti poleks sa praegu siin ja rääkinud ei tea, mis jubedusega, ei tea millest ja ei tea kus.. Su pea poleks neid küsimusi täis, sa oleksid oma eluga rahul, sa poleks teadnud mind ja minu tunnetest kõige rohkem...
