Oli aeg hakata tagasi minena, kui raske see ka poleks.
Kenneth: Hakkame minema?
Isabella: No proovime
Kenneth võttis vaikselt mu käest kinni ja ma pigistasin seda, andes märku, et kõik on korras. Ta sai aru ja võttis mu käest julgemalt kinni.
Vaatasin ülesse kuhu pidime kõndima, hingasin sügavalt sisse ja välja ja me hakkasimegi Kennethiga sammuma.
Üritasin alla mutte vaadata, kuigi see oli raske.
Komistasin... Kivi kukus alla
Rahu, ra-hu!! Isabella rahune. Ainult kivi kukkus
Pilk läks alla ja ma nägin seda kórgust... Surusin hirmust Kennrthi kätt
Kenneth: Rahune Isabella! Kõik on korras, sa oled tubli olnud! Saad hakkama
Isabella: Mkmm
Kenneth: Vaata mulle otsa!
Tõmbasin järsku oma pilgu sealt alt ära ja vaatasin ta silmadesse.
Mis edasi? Mis edasi, mis edasi... Mis me nüüd teeme?!? Äkki liigume... Ütle midagi!!!
Kenneth vaatas mulle silmadesse ja samak ajal hoidis kahest mu käest julgustavalt.
Mida ta teha kavatses?
Ta hakkas ülesse kõndima, aga ikkagi vaatas mulle otsa. Kas ta on peast segi?!
Isabella: Kenneth?
Kenneth: Tššš Kõik on korras. Minuga ei juhtu midagi
Isabella: Kui sa kõnniksid õiget pidi ss ma muretseks küllalti vähem
Kenneth: Tahad ise nii kõndida nagu mina?
Isabella: Eiei
Kenneth: Ss kõnnime edasi
Hingasin ninaga võimalikult palju hapniku sisse ja samuti hingasin ka välja tihemini kui tavaliselt.
Ennem olin mures enda pärast, nüüd aga ka Kennethi pärast. Ma ei andestaks kui temaga juhtuks midagi.
Ma ei andestaks üldse kui teeks kellegile haigrt või kui oleks tema vigastuses süüdi. Mul on ikka veel süümekad sellest, mis eelmistes koolides toimus.
Raputasin pead ja vaatasin Kennethi silmadesse, mis puurisid mind.
Kenneth: Kohal
Isabella: Mis?
Kenneth: Me oleme kohal
Isabella: Kus kohal?
Kenneth: Vaata! Me oleme üleval tagasi
Tegin nagu ta ütles ja nägin, et olimegi üleval. Seal kus olime mõned tunnid tagasi.. Ma sain hakkama
Isabella: Ma tegin selle ära
Kenneth: Just! Sa tegid selle ära
Isabella: Ainult sinu abiga
Kenneth: Mis sa meelitad nüüd.
Läksime ja korjasime toidu ära, mis Kenneth ennem siia tõi. Kahju isegi et me seda ei söönud, aga kes teab, mis oleks ss juhtunud, kui me oleksime lihtsalt söönud. Vb poleks midagi meie vahel juhtunud.
Sõidsime Kennethiga muusika saatel linna poole.
Kenneth: Lähme jalutama?
Isabella: Veel jalutama?
Kenneth: Kui sa ei taha...
Isabella: Ma ei öelnud seda.. Aga kuhu?
Kenneth: Parki?
Isabella: Noo okei... Aga mitte kauaks
Kenneth: Diil
Pargis oli vaikne, pargis oli ilus. Vaikus ja ilu sobisid tihti kokku. See mis siin toimus tundus küll tegelt päris hirmuäratav, aga see oli siiski ilus ja sobis vaikusega kokku.
Kenneth võttis mu käest kinni. Ta on julgemaks muutunud. Kuigi ei taha väga kiirustada kõige sellega. Ma ei oska isegi veel öelda kas armastan teda või ei... Kas ma tean üldse mis on armastus? Kas ma tean mis tunne see on?
Ma ei osanud oma küsimustele vastata. See oli raske
"Nii, nii, nii... Kes siin küll on? Oii Kenneth ja Isabella. Väga armas vaatepilt! Ega ma ei seganud?"
Kenneth: Spencer?
Spencer: Tubli! Kes ss veel?
Kenneth: Väga paljud võisid veel siin olla
Spencer: Aga siiski mina olen siin
Spencer: Kas pole tore?
Isabella: Oleneb, kust otsast võta
Spencer: Vot see on hea küsimus
Kennethi keha läks pingesse
Kenneth: spencer... Mida sa tahad?
Spencer: Kiusata, nautida seda hetke siia
Isabella: Me ei sega ss sulle.. Lähme Kenneth!
Spencer: Eiei Ärge minge
Kenneth: Mis sul plaanis Spencer?
Spencer: Kenneth, Kenneth, Kenneth... Kas ma pole ss sulle rääkinud, kuidas mulle käivad närvidele inimesed, kes on suhtes? Jaa...
Isabella: jaa?
Spencer: Jaa... Kellel on saladused
Vaatasin küsivalt Kennethile otsa, aga tema silmis oli samasugune üllatus nagu mul... Mis toimub? Mis toimuna hakkab?
Kenneth: Spencer kui sina pole endale kedagi veel leidnud, ss see ei tähenda, et keegi teine ei tohi nautida enda teist poolt.
Spencer: Aga enda parimalt sõbralt siukest lööki küll ei ole oodanud... Sa oleksid võinud vähemalt öelda!!
Kenneth: Ma ei öelnudki sulle sellest midagi, kuna teadsin, et sa reageerid nii....
Spencer: Ikkagi!! Mis sõber sa oled?
Kenneth: Mis sõber oled sina, kui ei luba mul olla enda teise poolega
Miks ta nii rääkis? Me isegi ei tunne veel ennast nii hästi, et öelda seda
Spencer: Sinu Isabellake küll ei näe nii välja
Kenneth: Kuna tal on aega vaja... Ma ei sunni peale juu! Spencer lõpeta... Küll ka sina leiad endale kunagi end hingesugulase!!
Isabella: Te usute, et on olemas Hingesugulased? See pole tõsi ju... Neid pole olemas.. On ainult inimesed, kes sobivad hästi kokku
Spencer hakkas plaksutama
Spencer: Hästi paned Kenneth! Tubli!! Jaa Õnnilten, su Isabellakene ei olegi loll meil... Tal ajud olemas
Spencer: Isabella, aga kes rääkis inimestest?
Kenneth urises ta peale
Vaatasin Kennethi silmadesse... Ma ei saanud midagi aru
Isabella: Kenneth?
Kenneth: Jah?
Isabella: Millest ta räägib?
Kenneth: Sa ei pea teadma
Spencer: Ma arvan, et ta võiks siiski teada, pärast oleks hullem vist...
Kenneth: Kust sa tead?? Enne kui sa tulid oli kõik korras
Spencer: Ups.. Vabandan... Aga ma siiski soovitaks sulle talle ära rääkida.
Kenneth: Sa Oled Ikka Veel Siin?!
Spencer: lähen...
Spencer: Näeme Isabella! Edu sulle
Isabella: Kenneth?
Kenneth: Ma vist ei pääse enam?
Isabella: Ei pääse
Isabella: Kus me rääkima hakame?
Kenneth: Sinu jaoks parem oleks vist sinu juures...
Mis minuga juhtuda võis? Kas ta tarvitas midagi?! Koos Spenceriga
Hakkasime tagasi kõndima.. Läksime auto peale ja terve tee olime vaikuses... Enam see vaikus polnud hea..
Tegin ukse lukku lahti ja läksin enda tuppa, Kenneth mul selja taga
Kenneth: Istu!
Okei... Jutt hakkab muutuma. Ma ise ka ei arvanud, et toon midagi sellist siia. Enda juttu aga loodan, et teile see hakkab ikkagi meeldima!! Avaldage arvamusi ka ss ❤
