Kas kõik mis praegu toimub on ikka õige? Kas Kenneth on minu jaoks õige? Pigem kas mina olen talle õige? Kui ma olen ta hingesugulane, ss ma peaks talle õige olema... Aga mul on siiski tunne, et kõik on valesti. Kõik meie vahell liigub liiga kiiresti... Kas ma olen selleks valmis?
Kenneth on juba paljut üle elanud. Oletan ka, et ma pole tal esimene... Mul ta aga on esimene.. Vb ka viimane
Ta võib mulle viimane olla, kuna
1) me võime terveks eluks kokkujääda
2) Me ei jää kokku ja ma ei ela veel ühte tragöödiat enda elus ära ja teen enesetapu
Ma olem juba ammu enesetapule mõelnud. Ma olen proovinud ka, aga teate mis? Mind on alati keegi seganud just sellel ajal... Ennem olen nagu kummitus, aga just ss kui tahan elule lõpu teha peatab mind keegi
Esimest korda võtsin ma mingid tabletid sisse.. Aga see hakkas ennem mõjuma kui ma arvasin ja ma kukkusin tee peal kokku... Mind leiti ja viidi haiglasse ja tehti puhastus
Teist korda tahtsin ennast ära uputada... Läksin isegi talvel, et kindla peale... Aga mimgi mees läks ise ka hommikul karastama ennast merre ja tõmbas mu sealt välja...
Uppumisest mäletan ma vaid head. Mul ei käinud isegi terve elu silmade eest läbi. Ma mäletan, et oli külm aga vaade taevasse oli ilus.
Kolmandat korda tahtsin ma kindla peale selle ära teha... See oli just ss kui kolisin siia... Kus pidin enda uue eluga alustama... Või just lõpetama.
Mäletan ikka veel seda päeva. Tulin just rongi pealt ära ja pidin metroose minema. Olin seal all.. Panin asjad kaugemale. Oli juba päris hilja ja inimesi polnud palju. Läksin piirde juurde ja vaatasin kella. 1min pärast pidi saabuma viimane rong metroos... Kuulsin juba seda. Hingasin sügavalt sisse... Kuulsin seda juba lähenemas... Kuulsin seda juba päris lähedal ja kallutasin end ette. Silmad olid mul see hetk lahti. Tahtsin kõike näha, aga keegi tõmbas mind tagasi... See oli umbes 50a naine. Ta riidles minuga ja arvas, et ma kukkusin. Ja läks siis ära... Ma ei tea isegi kust ta tuli ja kuhu läks.
Mäletan veel midagi sellest õhtust... Seal trepide juures oli keegi... Ma ennem polnud seda isegi mäletanud.. Ma ei taha selliseid asju mäletada... Seal oli poiss, ja ta jälgis mind... Ta oli minust küll pikem, aga tundus sama vana nagu minagi... Tal olid tumedad juuksed ja silmad ka tundusid tumedad.. Seljas oli tal kampsun ja lühikesed püksid...
Sellel ajal oli juba päris külm... Aga ta ei näinud osegi välja et tal oleks külm. Eriti kui mõelda sellele et Metroos on alati külmem... Üritasin meelde tuletada ta näo... See oli Kennethi nägu
Ta pole mulle kunagi seda öelnud isegi... Vb ta ise ka ei mäletanud. Aga miks ta mulle appi ei tulnud. Ta nägu nägi sel hetkel välja tundetu. Nagu ta oleks seda oodanud.
Raputasin pead. Mida ma ajan? Kenneth oleks pidanud mind pärast ära tundma. Mul olid siiski samad riided seljas. Ja ma rvan, et ta ei jõudnud lihtsalt minuni ja nägi et naine juba aitas mind... Või ta alles jõudis sinna
Aga miks ta pidi sinna jõudma kui see oli viimane rong? Midagi ei klappinud selles.. Kas ma olen kindel, et tean, kes see Kenneth õige pea on
Mõtle Isabella! Mõtle!!
Ooot... Ta on vampiir ja libahunt koos... Libahundid muutuvad huntiteks aga on inimesed...
Vampiirid aga... Vereimejad... Ta ise ütles et ta süda ei löönud... Ja mida vampiirid söövad? Verd
Aga ta ütles et ei tee mulle kunagi viga... Aga teistele? Kui paljudele ta viga teinud on? Milline ta kunagi oli?
Vb ta ei toitu verest. Ta siiski libahunt ka... Nemad söövad ju liha... Vist... Selles ma ka ei saanud kindel olla...
Kas ma olen ikka kindel, et tean poissi kes mulle meeldib tohutult? Pigem kas ma olen nõus seda kõik tõde kuulama?
Ma ei osanud enda küsimustele vastata... Ja mul tuli neid ai a rohkem juurde ja juurde... Nii võib ka hulluks minna
Telefon värises
Kenneth: Head ööd Isabella! Palun ära mõtle nii palju halvast
Kuidas ta teadis mida ma mõtlen?!
Isabella: Mida ma mõtlen? Kus sa tead, et ma mõtlen halvast?
Kenneth: Ma ei tea millest sa mõtled... Aga mäletad ma rääkisin sellest, et tunnetan su tundeid
Kurjam jah... Ta tõesti rääkis... Üritasin lõpetada selle teema... Need küsimused... Millest mõelda?!?
Tuletasin meie suudlust ranna ääres. Panin silmad kinni ja mõtlesin kõike peas uuesti läbi... Kuidas ta minu poole kallutas. Kuidas ta huuled minu vastas olid. Kuidas nad liikusid. Kui pehmed nad olid. Kui erutunud ma mingis mõtted olin. Kui hea mul oli.. Ma tundsin ennast vabana
Telefon värises uuesti
Kenneth: Miks sa erutunud oled? Millest sa mõtled?!
Isabella: Kenneth... Head ööd!! Aga pärast räägid
Kenneth: Okei okei... Head ööd! Kallis oled
Ma ei osanud midagi vastata... Ma ei saanud veel öelda talle et ta mulle kallis oleks... Aga ta oli seda. Mul ei olnud kedagi enam. Mul pole väga kedagi ka olnud. Ta on esimene.
Panin telefoni ära. Läksin tegin endale piparmündi teed... Ootasin kuni see ära jahtub. Sellel ajal kuulasin raadiost muusikat ja tantsisin ka kaasa... See oki disko muusika.. Tantsud mida ennem kunagi tantsisin. Tantse mida tantsisin trennis mis oli Disko tantsudel põhinev
Selle abil on mul veel mu painduvus alles. Väikese venituse abil saaks harkis spagaati.. Mul tuli see isegi välja. Ma olin alati treenerile meeldinud.. Mu tehnika polnud küll parim, aga ma elasin sellega ja hingasin sellega... Meil olid alati parimad kostüümid ja soengud
Mingi aeg tahtsin isegi proovida saada tantsu tüdruk või midagi siukest... Alati enne mimgi kooli võistlusi kus on erinevad hüped ja akrobaatilised värgid... Ma ausalt tahtsin seda proovida.. Ma harjutasin nendeks terve suvi. Aga ss juhtus mu elu katostroof esimest korda... Ja ma ei saanudki ja polnud proovinud enam
Mingi aeg käis mul mõtes proovida seda siin koolis. Nägin plakatit et hakatakse valima sinna uusi tüdrukuid kuna poistel hakkab varsti jalkas liiga ja on vaja uusi.
Lükkasin selle mõte ruttu peast ära. Jõin oma tee ära ja pugesin teki alla... Unemaailmasse
