Tähelepanu! Tähelepanu! Tähelepanu!
Täna oli seda millegi pärast liiga palju. Ja praegu ka seda liiga palju. Vihkan kui on palju inimesi, vihkan kui olen kellegiga kahekesi.
Kenneth: Kas kõik on korras?
Eirasin tema küsimust kuna...
KÕIK EI OLE KORRAS... ISEGI MITTE SINNA LÄHEDALE
Kõndisin Kennethi ees kiire sammuga väljapääsu poole.
Kenneth vòttis mu õlast kinni ja tõmbas mu nii, et olin näoga tema poole
Kenneth: Kalla, kas kõik on korras?
Isabella: Ei ole!!!
Kõik vaatasid juba meie poole... Jälle
Kenneth surus mind enda vastu ja silitas mu selga
Kenneth: Kõik saab korda!
Isabella: Kõik ei ole korras!!
Hakkasin vaatam kuhuma saaks ära joosta. Tegin enda ümber ringe. Ma ei saanud midagi aru
Kenneth lükkas mu kugugi spordi ruumi. Kell helises ja kõik pidid ära minema.
Kenneth: Kas kõik on korras?
Isabella: EiEiEi... Kõik ei ole korras... Liiga palju tähelepanu. Liiga palju silmi. Liiga palju inimesi.
Kenneth läks ja pani ukse lukku.
Kenneth: Rahune... Isabella rahu!
Isabella: Ma ei saa... Ei saa, ei saa
Kükitasin ja võtsin enda juustest kinni ja hakkasin nagu hull edasi tagasi kõikuma, lootes et kõik saab korda, et see aitab kuidagi
Kenneth: Isabella?
Vaatasin Kennethit. Vaatasin ust. Vaatasin Kennethit. Vaatasin ust, mis oli lukkus. Vaatasin ruumi... Ma hakkasin vist hulluks minema
Kenneth kükitas mu vastu
Kenneth: Vaata! Hinga sügavalt sisse nagu mina ja välja. Mõtle heale! Mõtle positiivselt
See tegi mu ainult närvilisemaks...
Vaatasin ust, lukku, Kennethit, ruumi...
Ust, lukku, Kennethit, ruumi....
Ust, lukku, Kennethit, ruumi
Ise mitte märgates olin tõusnud püsti ja Kennethit lükkanud jõuga vastu seina, mida mul pole ennem olnud.
Hoidsin Kennethit kaelast kinni ja surusin seda.
Ma ei mõistnud mida tegin. Keha kontrollis mind, mitte mina teda.
Kenneth: Isabella! Isabella! Sa teed haiget
Lõin rusikaga tema näo kõrvale. Nukkide juurest hakkas verd voolama aga ma ei tundnud valu. Lõin veel kaks korda vastu seina
Isabella: Sul on mingi tähelepanu puudus?!? Miks me ei saanud lihtsalt käia õhtuti väljas. Miks me ei saanud lihtsalt rahulikult kõike võta? Miks me ek saanud kõike saladuses hõida?
Iga küsimusega lõin tema pead vastu seina
Isabella: Aga ei... Kenneth pidi ju tähelepanu saama... Ta pidi kõigile näitama seda ehk mind. Ta pidi mind piinlikusse kohta panema... Kas sa minu peale mõtlesid?!?
Isabella: Kas sa ütled ka midagi!?
Kenneth: Vaata mind palun
Vaatasin... Kennethi nägu oli punane.. Mida ma teinud oled?!?
Lasin tema kaelast lahti ja läksin paar sammu tagasi... Mida ma teinud olen
Kenneth tõstis ühe käe märguandeks et kõik on korras ja samal ajal üritas hingata rohkem õhku sisse
Isabella: Mida ma teinud olen?!
Kenneth: Minuga on kõik korras
Isabella: Minuga ei ole
