Hommikul nägin ma siiski väga jube välja, silmad olid alt lillad, väsinud näoilme ja veel üli hele näonahk...
Kuna ma meiki ei kasutanud, ss polnud mul ka millegiga see ära peita... Ja nagu viimane loll siin, panin Päikeseprillid keset talve
Minu üllatuseks olid päris paljudel prillid... Ahjaa eile oli pidu, neil ikka päris suur Pohmel... Krt kõik arvavad nüüd, et ma ka mingi jooja, võtsin kohe prillid ära ja suundusin enda koolikappi poole...
Võtsin mõned õpikud ja mõned panin ära
Pool klassi puudus, kohe näha, et siin klassis pidutsejad, aga teised ütlesid õpetajatele, et nad Haiged... Et mingi kõhuviirus...
Neid tibisid polnud, aga Kenneth ja Spencer olid
Pidin ajaloos Kennethiga istuma, aga kuna meie viimane vestlus lõppes nii...
Kui klassi astusin märkasin kohe Kennethi pilku... Tal oli pilk Nu-Mida-Sa-Nüüd-Teed... Aga poolklassipuudus ja pooled kohad olid vabad, nii et ma läksin akna poole istuma, Kennethist kaugemale... Ja õnneks olin ma seal reas üksi..
Spencer suundus minu poole, huvitav küll miks..
Spencer: Sa Kennethiga ei istunud?
Isabella: Kenneth saatis su?
Spencer: Ei, ise tulin
Isabella: Istusin, aga enam ei istu, see oli viga
Ta muigas ja ma nägin, et Kenneth kuulas meid.. Piinlik...
Spencer: Kuidas mäng tundus?
Isabella: Emm.. Oleks huvitavam, kui oleks vastastiim tugevam ja kui need tibid, minu kõrval poleks koguaeg karjunud ja hüppanud... Ma pidin kurdiks jääma
Ta hakkas naerma... Ja Kenneth ikka vaatas meid..
Isabella: Mis? Kas ma ütlesin midagi valesti?
Spencer: Aaa.. Ei... Ma nägin neid tüdrukuid eile seal karjumas ja.. Me tegime Kennethigaveel nende üle nalja
Isabella: Okey... Kui kaua sa ss Kennethit tead?
Spencer: Emm... Vist 13a... Juba lasteaiast
Isabella: Päris kaua... Mul pole üldse sõpru olnud
Spencer: Tahad olen su sõber?
Ooo.. ei.. Mitte ainult seda.. Mida öelda.. Ma ei saanud ju EI öelda, aga ma ei saanud ka Jah öelda
Isabella: Tund algas
Spencer küll vaatas mind kahtlustavalt ja läks Kennethi pinginaabriks, kuna Kennethil Polnud enam pinginaabrit
Ajalugu on ikka üpris igav.. Nagu ka kõik ülejäänud tunnid
Eelmistes koolides ei leidnud ma üldse sõpru... Ma eirasin neid üpris hästi. Siin aga on asjad suht halvad.. Kolme päevaga olen juba liiga palju suhelnud...
Kallis Saladus
Kenneth on minus pettunud, aga nii on talle parem. Midagi minus tõmbab tema juurde, aga ma keelan seda tunnet endale.. Nii on parem nii mulle, kui ka talle... Spencer on hea ja seltsiv, aga ka temaga peaksin ma ettevaatlik olema.
Ma olen seda päevikut juba 2a kirjutanud... Kui te küsite, miks see veel otsas pole, ss see on sellepärast, et ma lisan sinna lehekülgi... Hakkan Saladust uurima ja märkan mingeid lõikeid Saladusel ja pillan ta maha Jälle see mälestus..
Need vastikud mälestused, mida ma olen üritanud ära unustada, aga mis ei tule ikkagi välja.. Ma kirjutasin sinna ka enda paanika hoogudest... Kui see sama asi juhtus eelmises koolis ja mu vanemad võtsid mu koolist uuesti ära ss ma läksin nii kurjaks ja hakkasin lehekülgi ära tõmbama, millest jäid ka siukesed jäljed...
Ma küll panin need lehed tagasi kõik, aga nendest paanikahoogudest ma põletasin ära, et keegi neid kunagi lugeda ei saaks
Tund lõppes just mõni aeg tagasi ära, aga ma polnud seda märganud, ma pigem märkasin Kennethi pilku enda päevikul, mis oli ikka veel maas...
Ma võtsin Saladuse ülesse, vaatasin kennethile silma ja raputasin pead... Panin selle kotti ja suundusin uue klassi poole
Mu tuju oli nüüdseks ära rikkutud. Ja see oli terveks päevaks.. Mu mõtted olid eemal. Ma ei läinud sööma ja terved tunnid vaatasin lihtsalt ühte punkti õues, see rahustas
Mu mõtted olid minevikul, mida ma ei suutnud unustada.. Või ei tahtnud
