Ma ei tahtnud üldse kooli minna. Ma olin nii väsinud... Ma olin energiat täis, aga silmad vajusid lihtsalt kinni...
Esimesed kaks tundi läksid jube aeglaselt. Kuidas teised ei teadnud... Ma ei pannud tähele kui suhtlesin gruppitööd tehes või kuidas ma garderoobis olin. Ma ei teadnud mis toimus...
Kohe kui koju jõudsin tundsin ennast kahtlaselt. Ma olin nii emotsioonitu ja tundetu...
Ma tundsin ennast nagu kummitus... Kui mul oleks pere, ss ma arvaks, et ma näeks ka välja nagu kummitus... Ma ei leidnud kuskil kohta, ma ei teinud tähtsust ajale, ma ei teadnud, mis toimub, ma ei näinud elul mõtet...
Ma polnud näljane, ma polnud õnnelik aga samuti polnud ma kurb... Ma olin täitsa tühi seest ja ma ei tea kust see tuli
Mõtlesin kirjutada ennast välja Saladuses
Kallis Saladus...
Tunnen end hüljatud, ei näe elul mõtet. Aeg on seisma jäänud, nagu minagi... Ma ei tunne end kodus turvaliselt, ma ei tunne end üldse... Ma ei tunne millegi/kellegi vastu huvi. Kui mulle teatatakse kellegi surmast, arvan et oleksin sama emotsioonitu
Ei tea keda usaldada, ei tea kelle peale loota... Mul polegi kedagi sellist...
Mina praegu = Emotsioonitu, tundetu, söögiisu pole, isoleeritud maailmast, tühjus seest, üksi...
Tunne, et ma kustun
Mida teha, kus teha, millal teha? Ma ei tea
Ma ei tea miks, aga ma suundusin parki... Ma ei tea mis kell küll oli, aga õues oli veel nats valge... Ma ei tea mida ma tahtsin sealt leida, aga ma tahtsin siin olla
Mul oli külm, aga ma ei liikunud pingilt ära... Ma vaatasin tuimalt ühte punkti pargis... Vaatasin kõrvale ja nägin, et oli juba pimedaks läinud... Ma ei tea kui kaua aega läks, aga midagi polnud muutunud
Ma tundsin ennast nii üksikuna kui sain olla... Mul polnud sõpru, mul polnud pere, mul polnud kedagi...
Ma ennem ei tunnistanud seda endale nii nagu praegu tunnistan ja see tegi mu tuju veel halvemaks...
Mul oli vaja kellegiga rääkida ja mul oli ainuke variant Kenneth... Ma ei tahtnud isegi rääkida, ma tahtsin pigem, et keegi istuks lihtsalt siin pingil, et mul oleks turvalisem tunne... Ma siiski ei tahtnud rääkida
Ma ei tea kust ja millal mu kontaktistesse sattus Kennethi number... Vb kui oli rühmatöö ja jagati numbreid? Ma ei tea
Kuna ma midagi targemat ei leidnud teha helistasingi talle...
See kutsus ja kutsus... Aeg läks jube aeglaselt. Olin valmis kõne kinni panema, kui kuulsin et ta võttis vastu
Keegi ei rääkinud midagi... Täielik vaikus...
Kenneth: Emm... Juhtus midagi?
Isabella: Ma pole kindel
Kenneth: Tahad räägime?
Isabella: Mkm
Kenneth: Miks sa ss helistasid?
Isabella: Kuna, mul pole enam kedagi... Sa oled ainuke kontakt mu telefonis, keda ma usaldan natukenegi... Ma olen pargis, ära küsi miks ja kui kaua... Ütlen ise, et kaua... Kas sa saaksid tulla lihtsalt ja olla mulle seltsik?
Kenneth: 20min pärast olen pargis... Ära palun rumalusi tee!
Isabella: Aitäh!
Mul ei jäänud midagi muud üle kui oodata... Vaatasin uut punkti ja ootasin... Ootasin hetkeni kuni Kenneth mu ees seisma jäi.... Ta vaatas mu silmadega üle ja istus mu kõrvale
Kenneth: Kui kaua sa siin oled?
Isabella: Ma ei tea...
Kenneth: Mida sa siin teed?
Isabella: Mõtlen.. Mõtlen kui üksik ma olen, ma tunnen end nagu Kummitus... Ma oleks nagu kustunud... Kas sa tead siukest tunnet?
Kenneth: Tean... Sa tead ikka, et sa oled täitsa ära külmunud ja su huuled on lillad? Lisaks sa värised
Isabella: Ei
Ta võttis oma jope seljast ja pani mu õlgadele
Isabella: Aitäh!
Kenneth: Ütle, kus sa elad ja ma saadan su koju ja ss vaatab, kui haigeks sa jääd või jäid ja ss vaatab edasi
Ütlesin enda aadresi ja me alustasime sinna kõndimist... Kenneth põrnitses seal küll midagi, aga ma ei pannud väga tähele
Loodan, et liiga masendav polnud...
