„Jäta rahule!“ karjun blondipäisele neiule. Alati, iga päev, sama jama. Minu elu – teen, mis tahan. Miks see peaks talle korda minema? Enne ei läinud ja nüüd peaks minema? Naerukoht. Pidevalt üks suur teesklus, lõputu teesklus. „Muidugi, sina ei tea ju, mida mina tunnen,“ lausub ta halisedes. Ei, muidugi ei tea, aga kas ma peaksingi teadma? Mida ma selle neetud teadmisega peale hakkan? Nagu mulle üldse loeks see, mida ta arvab või mõtleb. Enam mitte. Ja ma olen õnnelik, et see nii on.
„Sa võid teha, mida sa tahad. Sa võid mu kas või saata piinapingile, ma ei hooliks sellest. Aga tea, kui langen mina, siis tuled sina minuga kaasa. Me oleme igaveseks ühendatud,“ teatan lõbusalt. Ta naerab mulle totakalt näkku ja haarab tugevalt mu kõrist kinni. „Jäta rahule! Sa oled hulluks läinud? Kao eemale!“ püüan karjuda. Mõne ajapärast laseb ta must lahti ning vaatab vihaselt oma käsi, mis on sinakaks tõmbunud.
Libisen mööda seina põrandale ja haaran oma kaelast kinni. Miks me ei suuda kunagi mõistlikult asju ajada? Miks me peame pidevalt üksteise elu kallale kippuma? Mu pea vajub raskelt alla ning ma hakkan nuuksuma. Ma tahan sellest põrgust lahti saada, ma tõsiselt tahan. Kuid ma ei suuda ja ma vist ei saa ka.
„Kas sa pole kunagi mõelnud, et me võiksime normaalse elu juurde tagasi pöörduda?“ küsin oma kähiseva häälega. Katreen liigub paaniliselt vanas garaažis ringi ja jääb mu ette seisma. Ta hirmutab mind oma äkiliste liigutustega ja tasakaalutu meelega. „Seda tahan ma üle kõige! Ma tahan minna tagasi sinna, kust tulin. Tahan minna oma perekonna juurde, näha Gerti ja ema ja isa ja väikest Lid, aga kuidas?“ Ta puhkeb nutma ning langeb mulle kaela.
Ma vihkan selliseid olukordi! Ma vihkan olukordi, mis on nii läägelt emotsionaalsed. Ma murdun alati, kui inimesed hakkavad nutma, ma vihkan pisaraid. Ja nüüd ma lihtsalt pean oma käed ta õlgadele asetama, just kui lohutuseks. Ma ei suuda teda taluda, need kaks aastat on tekitanud mulle totaalselt tunde, et ma ei taha Katreeni tunda. Ma ei taha temaga mingit tegemist teha, aga see on kahjuks võimatu.
„Ma ei tea, läheme lihtsalt siit minema! Läheme minema, kuhugi kaugele, jätame hüvasti ja elame oma tegelikku elu edasi. Mis sa arvad?“ küsin pärast pikka pausi. Katreen eemaldub minust ning peidab näo käte vahele.
„Liz, sul on seda väga kerge öelda. Aga need veretilgad, mis me Kuradile andsime, need mängivad meie elus ju suurt rolli. Me andsime oma elu talle, kuidas me saame nüüd ära minna? Ta leiaks meid ju kõikjalt. Kuradi eest ei peida! Tal on tutvused allilmas- ta on allmaailm, kurjus ja lisaks tal on tutvused ka kõikjal maapeal,“ räägib Katu nuuksudes.
Jah, aga see ei saa ju nii olla. Mingi võimalus peab olema. Kuradil ei saa olla nii palju võimu, ta ei saa olla nii tähtis. See pole võimalik. See kõik sai algusest vaid meie väikesest süütust naljast, kui me istusime taolises garaažis ning kutsusime Kuradit välja. Ja pärast poole tunnist üritamist see juhtuski. Kõik oli nii lihtne, me ei mõelnud tagajärgedele. Ta ilmutas ennast laheda noorukina, kes võitis kiirelt meie südamed. Ta lubas meile maad ja taevast ning meie lollikesed läksimegi õnge. Ja andsime kolm tilka verd nii kergesti nagu need ei tähendaks midagi, kergelt nagu vereproov arstile. Tegelikult me lihtsalt ei uskunud, et ta on Kurat. See ei olnu ju lihtsalt võimalik, Kuradit ega ka Jumalat ei ole, see on ilus muinasjutt.
Mina olin igatahes kindel, et Kurat on just kui deemoni-sarnane olend, mõnest multifilmist. Või siis on ta suurte kihvade ja tumepunaste silmadega, mis tilguvad verest. Ja nüüd me oleme tema orjad, kes peavad teda teenindama, kui ta seda vajab ja me peame elama külmas garaažis mis lehkab bensiini järgi. Super elu!
„Mõtle, kui ta suudab meie mõtteid lugeda,“ teatan kurvalt. Katu keerab pea minu poole ja hakkab valjuhäälselt naerma. Kui mina räägin tõsiselt, siis tema naerab. Ja kui mina mõtlen naljaga, siis võtab tema seda surmtõsiselt ning solvub. Suurepärane sõber. Ei, ta pole mingi sõber, ta on üks tüütu saatusekaaslane.
