„Oleme kohale,“ ehmatab hääl mind unest. Vaatan segaduses olles ringi, me oleme parkinud kõnnitee äärde. Ma ei mäleta seda kohta. „Kus me oleme?“ küsin uniselt. Jimmy naerab ning vabandab kohe. „Me oleme Gregi kodu ees, ta räägib vanematega paar sõna ja siis läheme sinu juurde.“ Minu juurde? Kust nad teavad, kus ma elan? Greg tuleb autosse ning teatab võidurõõmsalt: „Nad on õnnelikud, et mul metsas matkades midagi ei juhtunud.“ Ta käis metsas matkamas? A, see on kate kogu selle loole. Ma olen noorukile tänulik.
„Kas sul on kõht tühi?“ küsib Greg hoolitsevalt. Noogutan, kuid ainult sellepärast, et võita aega. Jimmy valib välja koha, kuhu me suundume. „See on hea koht, vaikne ja hubane,“ lisab ta kommentaariks. Vaatan aknast välja, näen palju ilusaid maju. See linn on ilusaks muutunud, vähemalt mulle tundub, et see on teistsugune.
Ta pargib auto ära ning peagi vabandab: „Ma pean käima korra remonditöökojas ära, mind vajatakse. Lõbutsege, tuvikesed!“ Lehvitan talle. Istume kõige kaugemasse nurka, akna alla. „Mida sa soovid?“ küsib Greg hoolitsevalt. Vaatan praadide nimesid, vaid sellepärast, et teha midagi. See on imelik. Jõuan jookide juurde, kus minu meelt köidab jäävesi sidruniga. Teatan oma soovist noorukile.
„Nii tagasihoidlik ei pea nüüd ka olema. Mina igatahes võtan päevaprae, võta ka,“ prooviv noormees mind umbes veenda. Jään oma otsusele kindlaks. Ta esitab tellimuse ning mõne ajapärast tuuakse meile joogid. Vaikus. Hoian jääkülma klaasi enda käte vahel ning hakkan seda keerutama. Süvenen oma tegevusse.
„Sul on igav?“ küsib Greg mõtlikult. Raputan pead. Aega lihtsalt venib nii kohutavalt. Aga kes nõustus üldse siia tulema? Mina. Kes nüüd vingub? Mina. Tegelikult peaksin ma mõtlema sellele, mida neile öelda, kuid mul ei ole midagi öelda. Ja ma ei saa ju lihtsalt võtta linnumajast võtme, keerata ukse lahti minna sisse ja karjuda üle maja: „Ma olen kodus!“ Ja kui vanemad leiavad eest lahtise ukse, siis nad arvaksid kindlasti, et mõni varas on käinud. Ma ei taha ju oma vanemaid ehmatada. Aga mida ma siis teen?
„Liz, miks sa viimasel ajal, alates sellest ajast, kui Bruno suri, nii imelik oled?“ küsib Greg. Ma vaatan pingsalt oma ees seisvat klaasi – mul pole aimugi, millise näoga ta mind hetkel vaatab. Kuid kas sellel ongi tähtsust? Kas üldse millelgi on tähtsust? „Ma ei ole imelik,“ vastan kangekaelselt. Imelik – see kõlab nagu ma ei sobiks siia maailma või et ma olen teistest erinev. Kui ma nüüd aus olen, siis on see ju tõsi. Ma ei kuulu siia maailma, ma pole siia kuulunud juba kaks aastat ja nüüd niimoodi tagasi ilmuda… See on lihtsalt imelik ja see teeb ka minust imeliku, arvatavasti.
Kas ma ennegi siia maailma kuulusin? Võimalik, et kuulusin, sest ma olin justkui vajalik. Kuigi samas see võis olla puhtalt minu fantaasia – ma ei imestaks. Kuid siis oli see maailm üks minust, üks minu elust. Kuid siis elasin ma elu, kus ma ei saanud ise otsustada, ise mõelda, mis on õige või otsustada, mida ma oma ajaga ette võtan – kõik oli ettekirjutatud. Ja nüüd ei oska ma oma vabadusega midagi teha – ma ei oska olla vaba.
„Liz, sa oled nii mõtlik,“ ehmatab mind madal meeshääl. Vaatan talle otsa, lihtsalt vaatan. See on vist teine kord selle päeva jooksul. Ta pöörab pilgu kõrvale ja hakkab isukalt sööma. „Head isu!“ soovin. Nüüd olen ma vist vaba, kuid mulle ei meeldi see vabadus, vähemalt mitte hetkel. See tundub veel halvima unenäona, kui garaažis oma saatuse ootamine. Need ei ole tegelikult võrreldavad, ma tean, aga lihtsalt ma kardan. Kardan kõike seda, mis võib mind ees oodata. Argpüks olen.
„Sa oleksid ka mõtlik, kui sul on vaja elu üle järele mõelda. Anna andeks, ma ei ole täna just eriti hea seltsiline,“ kogelen. Ta köhatab. „Nalja teed? Ükski inimene ei saa olla ideaalne, ükski inimene ei saa olla just selline nagu keegi seda tahab. Sa ei saa olla kogu aeg rõõmus, sest see ei oleks ju ometi tõsi – see oleks teesklemine, mis teeks veel rohkem haiget, kui inimese siiras kurbus. Liz, sa oled just sina ise, sellepärast sa mulle meeldidki. Kui sa tahad mõelda, siis mõtle, nii palju kui sa tahad. Tee seda, mida sa tegema pead. Ja kui inimesed ei aktsepteeri sind, siis järelikult ei ole sa neile piisavalt tähtis,“ räägib Greg. Mul on nii hea meel kuulda selliseid sõnu meessoost isikult.
