Paar päeva mööduvad kiirelt. Peamiselt istume garaažis ja mõlgutame mõtteid, mida paremat meil teha olekski? Kuradit pole me kaks päeva näinud, ilmselgelt läheb tal halvasti, kui mitte kohutavalt. Vaimust pole me samuti midagi kuulnud. Ja nii me siin siis istume ja loodame, et millalgi midagi muutub… jäädavaks.
“Ma ei jõua enam,” ütleb Katreen. “Laisklemine on kõige väsitavam töö,” iroonitsen ma. Katu võtab padja ja virutab sellega, see on tal juba kombeks saanud. “Hea löök, me võiks juba oma klubi teha. Kutsume palju vaime ka kohale,” jätkan ikka veel naljatades. “Kuule, sina. Kas sa arvad, et mul ei ole niigi halb olla sellepärast, et minu pärast oleme me siin? Ja nüüd sa tahad veel mingeid vaime ka kutsuda? Jah, naera aga. Tõesti, mul ei ole tahtmist sattuda mingitesse y-pahandustesse, mulle piisab täiesti sellest ühest x-pahandusest,” räägib Kuri-Katu.
“Olgu, istume veel siin siis kolm aastat. Ei, istume terve elu siin. Mulle sobib.” Võtan teki ja mähin ennast selle sisse ning sulen silmad. “Sa ei jää tuttu!” käratab Katreen. Ma teesklen magamist. Vaikus. Üks tüütu vaikus. Isegi mu mõttedele meeldib vaikus. Nõme!
“Hei, tibud! Kuidas läheb?” küsib Kurat kusagilt kaugelt. Ma ei viitsi silmi avada, ma ei taha teda, mis imelikku kostüümi ta seekord kannab. Oi, aga äkki on võimalik meil teenida veel üks limonaadipudel, siis oleks meil neid kaks ja siis saaks ehitada nendest torni. Nagu tänapäeva moodne ehitis, suured tükid üksteise peale ja ongi valmis. Nüüd tuleb leida veel elanikud ja rahatorud lahti keerata ja ELU ONGI ILUS!
Ma leiaks oma limonaadi sisse kiirelt elanikud… Ämblikke ja igasuguseid muid putukaid peaks siit garaažist küll leidma. Jah, siis saab sellele ehitisele panna nimeks: “Kuradi ohvrid.” Ja muidugi tuleb kuhugi kinnitada ka silt, mis teataks, et võõrastel viibimine keelatud. Superluks!
“Liz magab, aga miks sina Katreen ei vasta?” küsib vihane hääl. Ma teadsin, et ma magan! Ja kui mul oleks praegu siin käeulatuses internet, siis ma paneks Facebook-is kohe “like” ka oma staatusele.
“Hästi läheb. Teil?” Kahju, et Kurat on nii rumal, et ta ei saa aru, mis tegelikult sünnib. Kuidas ta saab olla nii naiivne ja arvata, et inimesed naudivad tema seltskonda või et meie naudime oma aega siin? Jah, meil läheb suurepäraselt, meil läheb alati hästi. Kõigil inimestel läheb hästi, kes teavad Kuradit. Tundub, et ma hakkan vihast vaikselt ülekeema.
“Ärata oma unimütsist sõber ka üles ja hakkame nüüd kiiresti liigutama, kui tahame õigeks ajaks jõuda,” ütleb Kuradi kamandav hääl. Katu raputab mind, avan silmad ja sonin: “Lase magada!”
“Magamisaeg on küll ilusasti läbi,” räägib Koff. Veame oma sammud ukse poole ja liigume tema järel majja. “Nii köök ühele ja teisele ülejäänud maja,” võidurõõmutseb ta. Nüüd hakkab siis suuremat sorti küürimine. Mõlemad liigume köögi poole. “Koos koristamine ei tule kõne allagi. Liz hakkab ülejäänud ruume koristama.” Mulle meenuvad vaimu sõnad ja ma liigun sõnakuulekalt majapidamisruumi, kust ma võtan tolmuimeja.
Alustan pööningult ning otsustan käia läbi terve majapidamise. Siin on niipalju ruume, huvitav, kas ta kasutab ka neid kõiki? Vaevalt küll. Mõne tunni pärast jõuan tema magamistuppa ja minu üllatuseks Kurat ei olegi toas. Kiikan aknast välja ning näen, et ta lamab päevitustoolil. Seda võimalust peab kasutama.
Avan kummuti esimese sahtli ning leian sealt mingid perekonnafotod ning vanad paberid. Teises sahtlis on palju sularaha, mis jätab mind hetkel külmaks. Kolmas sahtel on tühi, neljas samuti ja viies samuti. Kas on mõtet kuuendat vaadata? Äkki raiskan ma lihtsalt aega? Otsustan selle siiski lahti võtta, seal on palju erinevaid autokatalooge ning visiitkaarte telefoninumbritega.
Vaatan kiiresti õue, veendumaks, et mul on ohutu tegutseda. Kirjutuslaua sahtlist leian suure võtme. Kas ma tean mingit kohta, millel on nii suur lukk? Vist mitte. Kuna ta oli paberite all, siis peab see võti olema midagi erilist. Hoian kuldset võtit enda käes. Vaatan uuesti õue, Kuradit ei ole. See tähendab, et ta võib iga kell siin olla. Kiirelt panen võtme sahtlisse ja sulgen selle.
