Pärast rannas jalutamist saadab Greg mu koduväravani ning soovib mulle magusaid unenägusid. Sisenen pimedasse majja. Hea, et ma ütlesin, et Cathy mind ei ootaks, sest muidu oleks tal homme ees oodanud raske päev. Liigun vaikselt oma tuppa ning pärast riiete vahetamist poen teki alla.
Ja kas tõesti olen ma lõpuks ometi kodus? Kas tõesti ei pea ma enam kunagi nägema Kuradit? Tundma, et ma olen kellestki sõltuv? Kas tõesti on võimalus, et ma lõpuks ometi saan elada jälle normaalset elu? See tundub nii võõrana – elada vabana. Ma loodan, et see kõik ei ole üks liiga hea unenägu, mis ärgates otsa saab.
*
„APPPPI!“ karjub tüdruku metsik hääl kusagilt kaugelt. See meenutab Katreeni häält. Kas ta on hädas? Kus ta on? Tüdruku appihüüdev hääl lööb mu pea sassi – ma olen otsustusvõimetu. See hääl kordub aina uuesti ja uuesti. Torman hääle suunas. Ma jooksen. Mu juuksed tilguvad märjast, mu riided samuti, kuid see ei ole hetkel oluline. Ma pean jõudma Katuni. Ma tahan teda näha. Ma vajan teda, et siit koos põgeneda.
Jõuan häälele väga lähedale. Näen tüdruku äranutetud silmi, tema paanikas olevat nägu. Ta on mulle nii võõras, sest ma pole teda varem näinud sellisena. Kuid kunagi on ikka esimene kord. Ta ulatab mulle verise käe, millel on suur haav. Ma sulgen silmad ning siis võtan sellest käest kinni. See on nii külm nagu oleks see olnud jääkülmas. Judinad jooksevad üle selja.
„Ära jäta mind!“ anub Katreen mind. Avan silmad ja vaatan talle otsa. Tema silmad on jääkülmad ning ta ise on kuidagi eemaleolev. Ta on mulle võõras, kuigi ta silmad, ja kehahoiak on mulle tuttavad. „Ma ei jäta sind, mitte kunagi!“ lausun. Ta naeratab, kuid see naeratus on tema näolt peagi pühitud. Ta on jälle endine – kurb.
Tema käelt hakkab verd jooksma, see veri tilgub lihtsalt põrandale, moodustades sinna suure lombi. Mis temaga toimub? Mis juhtus? Proovin tüdruku käest neile küsimustele vastused saada, kuid ta ei vasta. Ta ei reageeri mu küsimustele. Ta ei reageeri enam millelegi. Võtan ta enda emusesse, kuid ta ei kallista mind vastu. Hoian temast kõvasti kinni – nii kõvasti, et keegi ei saaks teda minult ära võtta. Keegi ei saa teda võtta, sest ma ei lähe ilma temata!
*
Ehmatan ning vaatan õudusega kella, mis lööb halastamatult oma tunde. Ma vihkan unenägusid! Ma ei taha magada! Ja ma reetsin sind, ma reetsin su! Me pidime alati olema koos, et siis täita unistused, kuid ma jätsin su sinna… Greg võitles minu eest, kuid kedagi polnud sinu eest võitlemas. See keegi oleks pidanud mina olema. Ma oleksin pidanud seda tegema, kas või ainult meie lubaduse nimel. MA OLEN REETUR!
Pisarad voolavad mööda põski joana alla poole. Nad kõditavad mu kaela ning kuivavad siis ära. Ma tunnen, et mul ei ole enam piisavalt hapnikku, otsustan akna teha lahti, et ruum saaks tuulduda. Võtan köögist klaasivett ja mõtlen õudusega sellele, mida kõike pidi Katreen läbi elama. Mul ei ole sellest aimugi, kuidas saakski? Kurat ei kohelnud mind nii julmalt nagu teda, aga siiski leidsin mina põhjuseid, miks Katut süüdistada ja miks olla ta peale vihane. Ma ei aimanud siis, et tema elu on palju raskem kui minu oma. Ma olen täielik ego. Nõmedalt ego.
Raskete sammudega liigun magamistoa poole. Ma ei taha magama minna, ma ei taha näha unenägusid, mis heidavad mulle ette mu käitumist. Ma ei taha vaadata tõele näkku, olen argpüks, üks suur idiootlik argpüks. Ma vihkan ennast!
Pea lõhub otsas. Tunnen, et see ähvardab varsti lihtsalt otsast ära kukkuda. Võtan valuvaigistit ja otsustan kõigest hoolimata minna magama, mul ei ole nii kui nii midagi paremat teha ja pealegi olen ma saanud nii vähe magada. Ma pean üritama puhata.
*
„Jah, Liz, sa oled süüdi kõiges, mis Katreeniga juhtus. Sa oled kõiges süüdi. Tea, et terve maailm vihkab sind sellepärast, et sa ei päästnud ainsat sõpra, kes oli alati sul olemas ja kes hoolis sinust. Kuid omad vitsad peksavad. Sa ei hoolinud temast piisavalt ning nüüd sul ei ole teda enam – nii lihtne see ongi. Aga eks sa ole siis õnnelik oma egoga – loodan, et ta aitab sind igas olukorras. Nii lõbus on näha sind kannatamas. Kas ma mitte ei öelnud sulle, et sul saab raske elu olema, kui sa lahkud minu juurest?
