"Mis oleks, kui ma teeks endale suhkrust tooli?“ küsib Koff. Ma hakkan ta peale juba vaikselt tigedaks muutuma. Ta peesitab päikese käes ja meie peame siin väikeses ruumis kükitama mingi seltskonnaga. Kus on võrdsus? Ja nüüd ajab Kurat lihtsalt nii roosa-plika juttu. Kuradile serveeritakse jäätisekokteili. Kes see tüdruk oli? Kas ta on endale leidnud uue ohvri, kellegi minusuguse? Ei või olla.
„Huvitav, kuidas ma saaks endale suhkrust tooli ehitada? Ma saan selle ülesande vabalt anda uuele teenrile – ta peab oma osavuse proovile panema. Oi, kuidas mulle see mõte meeldib. See oleks midagi uut… Suhkrust tool,“ räägib ta naerdes. Ma pole teda ammu nii rahulolevana näinud. Ehk talle siis sobibki paremini, kui ta teab, et meie Katuga oleme kindlas kohas ja ei saa oma tempe teha. See ajab väga vihale.
Vaatan toas ringi, kuid kõik magavad. Keegi pole isegi vahepeal oma asendit muutnud, isegi nende näod on samasugused. Mis nendega toimub ja miks mina üleval olen? Liigun Gregi juurde, lootes, et ta ärkab. Raputan teda, kuid mu tegevus ei kanna vilja. Libisen mööda seina alla, nooruki kõrvale. Märkan ta käsi, mis on tõmbunud täiesti lillaks. Mis toimub? Jooksen paanikas olles Katreeni juurde ning haaran tema käest. See on roheline. Vaatan minu jaoks tundmatu naisterahva kätt, mis on kollane. See ei ole naljakas, mõtlen tõsiselt.
Mis järgmisena muutuvad nad üleni värvilisteks, meenutamaks mulle vikerkaart, mida ma ise ei pruugi enam kunagi näha? Ma tahan vaid ühte teada, mida see piinamine Kuradile annab? Kas ta saab sellest mingit rahuldust? Saab ta kelkida sellega kellegi ees? Naerda oma perekonnale näkku ja öelda, et tema on teinud midagi ära. Mida kuradit ta selle kõigega saavutab? Kas talle ei olnud sellest vähe, et ta meid hoidis garaažis ja et meie pidime teda teenindama, kas talle sellest ei piisanud? Ja nüüd… mul ei ole enam sõnu.
„J, tule siia! Mul on sulle üks jutt!“ käsutab Koff teenri õue. Neiu naeratab kiirelt: „Teie teenistuses.“ Ma ei mäleta, et ma kunagi oleks pidanud selliseid sõnu ütlema. Vahest on Kurat nõudlikumaks muutunud. „Ma tahan, et sa ehitaksid mulle suhkrust tooli,“ lausub meesterahvas päevitustoolil. „Hästi,“ vastab tüdruk lihtsalt. Ta lahkub.
Mu suu vajub üllatusest lahti. Ta võttis seda nagu see oleks see samasugune teene nagu jäätisekokteili serveerimine. Nende mõlemaga on midagi lahti. Huvitav, kas see preili J teab, et meie siin üleval luku taga oleme? Tagant järgi mõeldes ei teadnud me Katreeniga just eriti palju, mis Kurat teeb või kes tal on hetkel külas.
Peagi tuleb neiu tagasi, tool käes ning suhkrukott selle peal. Ma naeran tüdruku üle. J asetab selle Kuradi kõrvale ning ütleb rahulikult: „Teie soov on täidetud.“ Kurat vaatab pingsalt neiut ja naeratab talle. Seejärel vaatab ta tooli ning ohkab raskelt. „Minuga ei tehta nalja! Kas ma näen tõesti välja klounina?! Kurat võtaks küll, ma tahan suhkrust tooli, mitte toolil suhkrut. Millest sa aru ei saa?“ karjub Kurat teenri peale.
Tunnen, kuidas uni vägisi tuleb ning otsustan Gregi kõrvale tagasi minna ning uinuda. Silmad vajuvad aeglaselt kinni ning ma loodan, et kui ma ärkan, on teised samuti üleval – see oleks hea. Hääled õues on vaikinud ning ma lihtsalt istun ja olen haudvaikuses. Selles lõputus tunnelis, milles on ainult vaikus.
*
Tunnen, kuidas keegi mind raputab. Avan silmad ning näen enda ees mingit suure kaabuga vanameest, kes naeratab mulle kavalalt. „Lõpuks ometi keegi ärkas,“ ütleb ta üpriski rõõmsal toonil. Vaatan talle küsivalt otsa ning tunnen, kuidas ma tahaks kangesti magada. Pea susiseb imelikult nagu oleks sadakond mesilast valinud endale koduks just minu pea. Imelik, miks ma neile küll meeldin.
„Kaua ma magasin?“ küsin uniselt. Meesterahvas põrnitseb mind ning kehitab õlgu. Mu pea vajub paremale õlale ning mu silmad sulguvad ning mõne ajapärast avanevad need jälle taas. Ma tahan magada, aga samas ei taha ka. „Sa olid Liz, eks?“ küsib vanamees minult. Noogutan.
