Päike tantsiskleb õrnal mu näol. Mäletan, kui ma olin veel kodus ning ma armastasin hommikust päikest, mis mu toas alati võimust võttis. Mälestused… Tõusen ning jooksen akna juurde, et avada aken. Teen ka rõduukse lahti ning lähen rõdule. Mulle avaneb imeline vaade merele. Miks ma enne küll ei teadnud, kus ma elan? Elan ma ikka siin? Mingil määral vist jah.
„Hommikust, päiksekiireke,“ teatan lõbusalt. Katu kohkub ning põrnitseb mind kahtlaselt. Kui mul on hea tuju, siis tal on halb? „Hommik-hommik, tule mu päikese eest ära!“ lausub ta lõbusalt. Naerame koos ning istume rõdule.
„Milline imeline vaade,“ märkab ka Katreen merd. Ohkan sügavalt. Kas meil on lootust siit kunagi pääseda? Näiteks mere kaudu peaks see võimalik olema, sest seal on jaht. Kuigi sellest pole erilist kasu, sest me ei oska sellega sõita. „Huvitav, kas me võime millalgi sinna ujuma minna?“ küsib Katu lootusrikkalt. Ma kehitan õlgu. Arvatavasti oleneb see kõik Kuradi tujust.
„Kas sa unistad vahepeal normaalsest elust?“ küsib Katreen minult. Vastan kiiresti: „Muidugi, sa totu!“ Me mõlemad hakkame naerma. „Ma näen, et teil on siin lõbus. Magasite hästi?“ küsib mahe hääl, mis arvatavasti kuulub Kuradile. See kord on ta moondunud ennast meievanuseks noormeheks. Kui liigutav, mõtlen irooniliselt. „Tänan küsimast, suurepäraselt, ja sina?“
„Ikka hästi. Kas te soovite sellisel ilusal suvepäeval minuga koos tulla hommikust sööma? Ma tean ühte suurepärast kohta, kus tehakse hämmastavalt häid toite,“ räägib ta magusalt. Katreen ütleb koheselt jah – seega on see otsustatud. Kurat lahkub toast ning jätab meid omaette.
„Kas pole kahtlane, et …“ alustan oma küsimusega, kuid tundub, et Katu ei taha sellest kuuldagi. Mis seal ikka. „Naudime praegust hetke,“ teatab ta rõõmsalt. Riietume ümber ning läheme alla elutuppa, kus ootab meid Kurat.
„Ma olen Koff, kui peaksite tahtma mind nimepidi kutsuda. On see vastuvõetav?“ küsib ta. Noogutame. On see vastuvõetav? – Kui ma õigesti mäletan, siis küsis seda minul Greg. Kas nad võivad olla tõesti üks ja sama isik? Ei, see ei saa võimalik olla, sest ma kuulsin, kui nad omavahel rääkisid.
Istume tema limusiini ning hakkame liikuma tundmatus suunas. Nüüd oleks õige aeg põgeneda – see võib-olla meie viimane võimalus. Pigistan võtmehoidjat käes – see annab mulle hea tunde. „Lähme?“ küsib Katu mulle kõrva sosistades. „Peab proovima,“ teatan. Sõidame vaikides edasi.
„Oleme kohal,“ teatab Kurat Koff lõbusalt. Väljume autost ning siseneme söögikohta. Kelner juhatab meid vabasse lauda, me tellime endale pitsad. Kurat vabandab ning läheb eemale, et telefonile vastata. „See on meie võimalus,“ teatan. Ta noogutab. „Kuhu me läheme?“
Jookseme parklasse ning peidame ennast autode vahele. „Mis sa arvad, kas ta leiab meid?“ küsin hinge kinni hoides. „Ma ei tea – oleneb, kas tal on mingid võimed või mitte. Ma ei tea, mida need kolm tilka talle andsid,“ seletab Katu. Noogutan ning ma otsustan autode alt piiluda, mis toimub. Kurat seisab oma auto juures ning vaatab igale poole. Järsku ta kummardub ning me vaatame tõtt. See veel puudus.
„Lähme, ta nägi meid,“ sõnan kurvalt. Liigume tema poole ning ta ei otsusta meilt selle kohta midagi pärida. Hea on, mõtlen. Me sööme pitsad ära ja liigume tema auto juurde. „Järgmine kord, kui te kohugi tahate minna, siis lihtsalt öelge, eks?“ Ta vajutab mu põsele räpase musi. Istume autosse ning sõidame kuhugi.
„Su põselt jookseb verd,“ sosistab Katu. Veri? Ei või olla. Ta hammustas mind? Tõmban käega üle ning mu käele jääb jälg verest. Küsin Kuradilt salvräti ja panen selle põsele. Loodan, et jääb nüüd kinni viimaks. „Kuule, ega ta sulle midagi ei teinud?“ küsin vaikselt. Katu eitab. Hea seegi, mõtlen.
